Ḩāfez̧
Khwājah Shamsoddīn Moḩammad Ḩāfez̧-e Shīrāzī (خواجه شمسالدین محمد حافظ شیرازی; tuntud pseudonüümiga Ḩāfez̧; umbes 1325 – umbes 1389) oli üks kuulsamaid pärsiakeelseid luuletajaid. Sageli on teda nimetatud poeetide poeediks. Varasemas eesti ortograafias on tema nime transkribeeritud kujul Hafiz.
Ḩāfez̧i kogutud teosed ("Diivan") võib leida enamiku iraanlaste kodudest. Tänini õpitakse ta värsse pähe ning kasutatakse vanasõnadena. Tema elu ja luulet on ohtralt analüüsitud, kommenteeritud ja tõlgendatud. 14. sajandile järgnenud pärsiakeelset kirjandust pole keegi ulatuslikumalt mõjutanud kui tema.[1][2]
Ḩāfez̧i gaseelide põhiteemad on armastus, veini ja joobumuse ülistus ning nende silmakirjalikkuse paljastamine, kes on seadnud end teiste üle kohtumõistjaks ja moraalivalvuriks.
Tema mõju iraanlaste elus võib näha ta luuletuste sagedas kasutuses pärsia klassikalises muusikas, kujutavas kunstis ja kalligraafias. Ḩāfez̧i haud Shīrāzis on Iraani arhitektuuri meistriteos, mida sageli külastatakse. Ḩāfez̧i luulet on tõlgitud, mugandatud ja jäljendatud kõigis levinumates keeltes.
Viited muuda
- ↑ Hazez (EI) E. Yarshater, I. An overview
- ↑ Hafiz and the Place of Iranian Culture in the World, Aga Khan III, 9. november 1936, London.