Šveits Napoleoni ajastul
See artikkel vajab toimetamist. (November 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Prantsuse revolutsioonisõdade ajal marssisid revolutsioonilised armeed idasuunas, kattes Šveitsi oma lahingutes Austria vastu. Aastal 1798 oli Šveits täielikult prantslastega kaetud ja sellest sai Helveetsia vabariik. Helveetsia vabariik koges mitmeid majanduslikke ja poliitilisi probleeme. Aastal 1798 muutus riik revolutsioonisõdade lahinguväljaks, mis tipnes Zürichi lahingutega aastal 1799.
Aastal 1803 taastas Napoleoni Vahendusakt Šveitsi konföderatsiooni, mis osaliselt taastas kantonite suveräänsuse ning endised maksualused ja liitlasterritooriumid Aargau, Thurgau, Graubünden, Sankt Gallen, Vaud ja Ticino said võrdsete õigustega kantoniteks.
Viini kongress taastas aastal 1815 täielikult Šveitsi sõltumatuse ja Euroopa suurriigid nõustusid tunnustama Šveitsi alalist neutraliteeti. Sel ajal suurenes Šveitsi territoorium viimast korda, uued kantonid olid Valais, Neuchâtel ja Genf.
Restauratsiooni, aega kuni Sonderbundskriegini, tähistasid segadused, ja maarahvas võitles linnakeskuste ikke vastu, näiteks Züriputsch aastal 1839.
Ancien Régime langus muuda
.svg)
Ancien Régime viimastel aastatel nõrgendasid ja häirisid kasvavad konfliktid kogu Konföderatsioonis (aristokraatlikud linnad talupoegade vastu, protestandid katoliiklaste vastu ja kantonid üksteise vastu) Maapäeva. Pariisis aastal 1790 mitme maapaos Vaud' ja Fribourgi kodaniku poolt asutatud Helveetsia Klubi oli keskus, kust Prantsuse revolutsiooni ideed laienesid Konföderatsiooni lääneossa. Järgmise 8 aasta jooksul tekkis rahutusi kogu Konföderatsioonis ja erinevalt varasematest olid paljud edukad. Aastal 1790 tõusis Alam-Valais ülemiste piirkondade vastu. Aastal 1791 mässas Porrentruy Baseli piiskopi vastu ja sai novembris 1792 Rauraki vabariigiks ning aastal 1793 Prantsuse Mont Terrible departemanguks. Aastal 1795 mässas Sankt Gallen edukalt vürst-abti vastu. Neid mässe toetas või julgustas Prantsusmaa, kuid Prantsuse armee ei rünnanud otseselt Konföderatsiooni.
Siiski tuli pärast Prantsuse edu Esimese koalitsiooni sõjas (1792–1797) Preisimaa ja Austria aristokraatlike armeede vastu aeg otseseks tegevuseks aristokraatliku Ancien Regime vastu Šveitsis. Aastal 1797 mässasid Prantsusmaa julgustusel Chiavenna, Valtellina ja Bormio ringkonnad, Kolme Liiga sõltlaskonnad (Konföderatsiooni assotsiaat). Nad vallutati ja annekteeriti 10. oktoobril 1797 kiiresti Tsisalpiini vabariiki. Sama aasta detsembris okupeeriti ja annekteeriti Baseli piiskopkond. 9. detsembril 1797 palus Helveetsia Klubi liige Vaud'st Frédéric-César de La Harpe Prantsusmaad tungida Vaud' kaitsmiseks Berni. Nähes võimalust kõrvaldada feodaalne naaber ja omandada Berni rikkus, Prantsusmaa nõustus. Veebruaris 1798 okupeerisid Prantsuse väed Mulhouse'i ja Biel/Bienne'i. Vahepeal sisenes teine armee Vaud'sse, kus kuulutati välja "Lémani vabariik", ja Maapäev lagunes jahmatusest, astumata samme saabuva tormi ärahoidmiseks. 5. märtsil sisenesid väed Berni, mis oli liitlaste poolt hüljatud ja vaevles sisetülides. Berni, kui aristokraatliku partei kantsi revolutsioonilistesse kätesse langemisel varises vana Konföderatsioon kokku. Kuu jooksul langes Konföderatsioon Prantsuse kontrolli alla ja kõik Konföderatsiooni assotsieerunud liikmed olid läinud.
Helveetsia vabariik muuda
Pikemalt artiklis Helveetsia vabariik
12. aprillil 1798 kuulutas 121 kantonisaadikut välja Helveetsia vabariigi, "ühe ja jagamatu". Uus režiim kaotas kantonite suveräänsuse ja feodaalõigused. Okupatsiooniväed rajasid Prantsuse revolutsiooni ideede põhjal tsentraliseeritud riigi.
Enne Helveetsia vabariiki kasutas iga üksik kanton oma territooriumil või territooriumidel täielikku suveräänsust. Väike keskvõim oli olemas küsimustes, mis käsitlesid riiki kui tervikut, piirdudes peamiselt Maapäevaga, kantonite juhtivate esindajate kohtumisega.
Helveetsia vabariigi põhiseadus tuli peamiselt Baseli magistraadi Peter Ochsi sulest. See kehtestas keskse kahekojalise seadusandliku võimu, mis koosnes Suurest Nõukogust (8 liiget kantoni kohta) ja Senatist (4 liiget kantoni kohta). Täidesaatev võim, tuntud kui Direktoorium, koosnes 5 liikmest. Põhiseadus rajas ka tegeliku Šveitsi kodakondsuse, vastukaaluks vaid ühe kantoni kodakondsusele. Šveitsi kodakondsusega tuli absoluutne vabadus asuda mistahes kantonisse, poliitilised kommuunid koosnesid nüüd kõigist elanikest ja mitte ainult linnakodanikest. Siiski jäi ühismaa ja -vara endistele kohalikele linnakodanikele, kes kogunesid Bürgergemeindesse.
Šveitsi tuleviku kohta ei olnud ühtegi üldist kokkulepet. Juhtivad kildkonnad jagunesid Unitaires, kes tahtsid ühendatud vabariiki, ja Federalists, kes esindasid vana aristokraatiat ja nõudsid kantonite suveräänsuse tagastamist. Riigipöördekatsed muutusid sagedasteks ja uus režiim pidi ellujäämiseks toetuma prantslastele. Veelgi enam, okupatsiooniväed röövisid paljusid linnu ja külasid. See tegi raskeks uue töötava riigi rajamise.
Paljud Šveitsi kodanikud seisid vastu nendele "progressiivsetele" ideedele, eriti riigi keskosas. Mõned uue režiimi kõige vastuolulisemad aspektid piirasid usuvabadust, mis pani paljud pühendunud kodanikud nördimust avaldama. Aset leidis mitu ülestõusu, kolm metsakantonit (Uri, Schwyz ja Unterwalden) mässasid 1798. aasta alguses. Alois von Redingi juhitavad Schwyzi väed purustati prantslaste poolt Morgarteni kõrgendikel aprillis ja mais, Unterwaldeni väed purustati augustis ja septembris. Purustamise ja rüüstamise tõttu pöördusid šveitslased varsti prantslaste vastu.
Pärast metsakantonite ülestõusu ühendati mõned kantonid, vähendades seega nende keskvõimuvastast tõhusust seadusandlikus võimus. Uri, Schwyz, Zug ja Unterwalden muutusid Waldstätteni kantoniks; Glarus ja Sarganserland muutusid Linthi kantoniks ning Appenzell ja Sankt Gallen muutusid Säntise kantoniks.
Prantsuse revolutsioonisõjad Šveitsis muuda
Aastal 1799 muutus Šveits lahinguväljaks Prantsuse, Austria ja Venemaa armeedele, kus kohalikud toetasid peamiselt kahte viimast, lükates tagasi kutse võidelda koos Prantsuse armeedega Helveetsia vabariigi nimel.
Winterthuri lahing muuda
Winterthuri lahing (27. mail 1799) oli oluline tegevus Doonau armee ja Masséna Šveitsi armee elementide ning Habsburgide armee elementide vahel, viimast juhatas Šveitsis sündinud Friedrich von Hotze. Winterthur asub 18 km Zürichist kirdes. Oma asukoha tõttu 7 tee ristumiskohas, linna hoidev armee kontrollis ligipääsu enamusele Šveitsile ja Reini ületuskohti Lõuna-Saksamaale.
Masséna saatis 27. mail 1799 äsjaedutatud diviisikindrali Michel Ney ja osa Doonau armeest Winterthuri peatama Austria edenemist Ida-Šveitsist. Kui austerlastel õnnestuks ühendada Hotze armee idas Nauendorfi armeega otse Zürichst põhjas ja ertshertsog Karli armeega, mis paiknes põhjas ja läänes, oleksid prantslased Zürichis ohtlikult sisse piiratud.
27. mai hommikul jaotas Hotze oma väe kolme kolonni ja marssis Winterthuri suunas. Tema vastas asetas Michel Ney oma väe niinimetatud Ober-Winterthuri kõrgendikele umbes 6 km linnast põhjas. Eesliini üldkomandör Jean Victor Tharreau teatas Neyle, et saadab Jean-de-Dieu Soult'i diviisi talle toeks; Ney sai sellest aru nii, et ta asub piki kogu eesliini ja et ta ei ole isoleeritud. Ta eeldas, et tema väike vägi saab tugevduse Soult'i diviisilt. Seepärast suunas Ney nõrgima brigaadi Honoré Théodore Maxime Gazani juhtimisel liikuma piki orgu Frauenfeldi suunas ja teise brigaadi Dominique Mansuy Roget' juhtimisel võtma paremtiiva, et hoida ära mistahes Austria tiibmanööver.
Keskhommikul kohtas Hotze eelvägi esmalt mõõdukat prantslaste vastupanu kahelt brigaadilt, kelle Ney oli minema saatnud. Austria eelväed purustasid kiiresti nõrgema brigaadi ja võtsid positsiooni Islikoni küla ümbritsevas metsas. Pärast Gundeschwili, Schottikoni, Wiesendangeni ja Stogeni külade kindlustamist, Islikonist kaugemal läänes, saatis Hotze kaks oma kolonni prantslaste rinde vastu, kui kolmas kaldus prantslaste paremtiivale, nagu ka Ney eeldas. Soult ei saabunud kunagi (ta oli hiljem vastuhaku pärast tribunali all) ja Ney taandus oma vägedega Winterthuri kaudu, ühinedes Tharreau peaväega Zürichi äärealadel. Päev hiljem ühinesid Hotze väed ertshertsog Karli Austria peaväega.
Zürichi lahingud muuda
Esimeses Zürichi lahingus 4.–7. juunil 1799 põrkus linna ümbritsevatel lagendikel ligikaudu 45 000 prantslast ja 53 000 austerlast. Vasakul tiival oli Hotzel 20 pataljoni jalaväge, pluss suurtükiväe toetus, ja 27 eskadroni ratsaväge, kokku 19 000 meest. Paremal tiival juhatas kindral Friedrich August von Nauendorf veel 18 000 meest. Lahing läks mõlemale poolele kalliks maksma; Prantsuse poolel tapeti brigaadikindral Cherin ja Austria poolel tapeti Feldzeugmeister (jalaväekindral) Oliver Remigius, Wallise krahv. Prantsuse poolel 500 suri, 800 haavati ja 300 vangistati; Austria poolel 730 tapeti, 1470 haavati ja 2200 vangistati. Kui austerlased võtsid üle Prantsuse positsioonid linnas, said nad ka üle 150 suurtüki. Lõpuks loovutas Prantsuse kindral André Masséna linna ertshertsog Karli juhitud austerlastele. Masséna taandus Limmati jõe taha, kus ta kindlustas oma positsioone. Hotze väed häirisid nende taandumist ja kindlustasid jõekalda. Vaatamata prantslaste taandumise jõulisele häirimisele Hotze poolt ei jälitanud Karl taandujaid; Masséna kindlustas end Limmati vastaskaldal, kartmata Austria põhiarmee tegutsemist, mis häiris tugevalt Vene sideohvitseri Aleksandr Ivanovitš Ostermann-Tolstoid.
14. augustil 1799 ühines Aleksandr Mihhailovitš Rimski-Korsakovi juhitud Vene vägi (6000 ratsaväge, 20 000 jalaväge ja 1600 kasakat) Schaffhausenis ertshertsog Karli väega. Raudse operatsiooniga, koos venelastega, võisid nad André Masséna väiksema armee Limmati kallastel, kuhu ta oli eelmisel kevadel varjunud, ümber piirata. Selle rünnaku tõrjumiseks ründas kindral Claude-Jacques Lecourbe pontoonsildu, mille abil austerlased Reini ületasid, hävitades enamuse neist ja tehes ülejäänud kasutuks.
Enne, kui Karl sai koonduda, saabusid käsud Õukonnanõukogult Viinis sõjategevuse takistamiseks vastu tema plaanile; Karli väed pidid jätma Zürichi väidetavalt Korsakovi võimekamatesse kätesse, ületama Reini ja marssima põhja Mainzi. Karl venitas selle operatsiooniga nii kaua kui võis, kuid lõpuks pidi ta alluma Viini käskudele. Järelikult asendasid noore kindrali juhitud Vene väed Austria väed ja selle eaka komandöri. Karl viis oma väe Reinist põhja poole. Kuigi käsk Karlile ületada Rein ja marssida põhja lõpuks tühistati, kuni juhised temani jõudsid, oli liiga hilja tagasi pöörduda.
Teises Zürichi lahingus taastasid prantslased kontrolli linna üle, nagu ka ülejäänud Šveitsi üle. Eriti Masséna mängis Korsakovi üle; piiras teda, tüssas teda ja siis võttis rohkem kui poole tema armeest vangi, pluss kinnipeetud moonavoor ja enamik suurtükke, ning põhjustas üle 8000 kaotusi. Suurem osa võitlusest leidis aset Limmati jõe mõlemal kaldal Zürichi väravatest ülesvoolu ja osa linnas endas. Zürich kuulutas enda neutraalseks ja pääses üldisest hävitustööst. Kindral Oudinot juhatas Prantsuse vägesid paremkaldal ja kindral Édouard Mortier vasakkaldal.
Samal ajal viis Soult väikese väe, umbes 150 musketäri, üle Linthi jõe – mehed hoidsid relvi peakohal ja kahlasid rinnuni vees olles läbi jõe – ja kaitsesid ületuskohta ülejäänud väe jaoks; Hotze tapeti selle manöövri ajal, kui Soulti mehed üllatasid teda varahommikusel luurekäigul. Selleks ajaks, kui Aleksandr Suvorov saabus oktoobri alguses Põhja-Itaaliast Sankt Gallenisse, suruti austerlased ja venelased välja ja ta oli sunnitud viima oma mehed üle Alpide Voralbergi, mis põhjustas lisakaotusi.
Kodusõda ja vabariigi lõpp muuda
Ebastabiilsus vabariigis tipnes aastatel 1802–1803 – sealhulgas Stecklikrieg kodusõda aastal 1802. Koos kohaliku vastupanuga põhjustasid rahaprobleemid Helveetsia vabariigi kokkuvarisemise ja selle valitsus taandus Lausanne'i. Olukorra ebastabiilsuse tõttu oli Helveetsia vabariigil 4 aasta jooksul üle 6 põhiseaduse.
Sel ajal kutsus Napoleon Bonaparte, siis Prantsusmaa Esimene konsul, mõlema poole esindajad Pariisi, et olukorra üle läbi rääkida. Kuigi Federalist esindajad moodustasid lepituskonverentsil vähemuse, iseloomustas Bonaparte Šveitsi kui "olemuselt" föderaalset ja pidas rumalaks sundida piirkonda muusse põhiseaduslikku raamistikku.
19. veebruaril 1803 taastas Vahendusakt kantonid. Keskvõimu kaotamisega muutus Šveits taas konföderatsiooniks.
Helveetsia vabariigi periood on Šveitsis ikka veel väga vastuoluline. See oli esimest korda, kui Šveits oli ühtne riik, astudes moodsa föderaalriigi suunas. Esimest korda kutsuti elanikke šveitslasteks, mitte kindla kantoni liikmeks. Kantonitele, nagu Vaud, Thurgau ja Ticino oli vabariik poliitilise vabaduse aeg teistest kantonitest. Siiski tähistas vabariik ka välisdomineerimise ja revolutsiooni aega. Berni, Schwyzi ja Nidwaldeni kantonitele oli see sõjalise kaotuse aeg, millele järgnes okupatsioon. Aastal 1995 otsustas Liidupäev mitte tähistada 200 aasta möödumist Helveetsia vabariigist, kuid lubas üksikutel kantonitel seda soovi korral tähistada.
Vahendusakt muuda
|
Šveitsi konföderatsioon 1803–1815 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | vasallvabariik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa | Prantsusmaa | ||||
| Pealinn | Luzern | ||||
| Riigikeeled | prantsuse, saksa, itaalia, retoromaani | ||||
| |||||
Šveitsi konföderatsioon taastati vahendusaktiga, mille 19. veebruaril 1803 Stecklikriegi tagajärjel andis välja Napoleon Bonaparte. Šveitsi ajaloo periood aastatel 1803–1815 on tuntud kui Vahendus. Akt kaotas eelnenud Helveetsia vabariigi, mis oli eksisteerinud alates Prantsuse vägede sissetungist Šveitsi märtsis 1798. Pärast Prantsuse vägede taandumist juulis 1802 varises vabariik kokku (Stecklikrieg). Vahendusakt oli Napoleoni püüe kompromissile Ancien Regime ja vabariigi vahel. See Šveitsi ajaloo vaheaste kestis kuni Restauratsioonini aastal 1815.
Aastal 1803 taastas Napoleoni Vahendusakt osaliselt kantonite suveräänsuse ning endised alluvad territooriumid Aargau, Thurgau, Vaud ja Ticino said võrdsete õigustega kantoniteks. Samamoodi sai Kolm Liigat, endine assotsiaat (Zogewandter Ort), kuid mitte konföderatsiooni täisliige, täisliikmeks kui Graubündeni kanton. Sankt Galleni linn, ajalooliselt samuti konföderatsiooni assotsiaat, koos oma enda endiste alluvate territooriumidega (ja nendega, mis varem kuulusid Sankt Galleni kloostrile) sai täisliikmeks kui Sankt Galleni kanton. Seevastu Bieli, Valais', endise Neuchâteli vürstkonna (hilisem Neuchâteli kanton), Baseli piiskopkonna (hilisem Berni Jura) ja Genfi territooriumid ei saanud Šveitsi konföderatsiooni osaks enne Napoleoni ajastu lõppu.
Napoleoni tegutsemisel vahendajana ja kuulutamisel, et Šveitsi loomulik poliitiline olek on föderatsioon, lõpetas Vahendusakt Helveetsia vabariigi. See taastas vana Konföderatsiooni esialgsed 13 liiget ja lisas 6 uut kantonit, kellest kaks (Sankt Gallen ja Graubünden või Grisons) olid endised "assotsiaadid" ja neli muud moodustati erinevatel aegadel vallutatud alluvatest maadest – Aargau (1415), Thurgau (1460), Ticino (1440, 1500, 1512) ja Vaud (1536). Maapäeval anti kuuele kantonile, kus oli rahvast rohkem kui 100 000 (Bern, Zürich, Vaud, Sankt Gallen, Graubünden ja Aargau), kaks häält, teised said vaid ühe. Maapäeva kokkutulekuid peeti vaheldumisi Fribourgis, Bernis, Solothurnis, Baselis, Zürichis ja Luzernis.
Rahvakoosolekud (Landsgemeinde) taastati demokraatlikes kantonites, teisel juhul olid kantonivalitsused suure nõukogu (seadusandlik võim) ja väikese nõukogu (täidesaatev võim) kätes. Ei olnud privilegeeritud klasse, pürjeleid või alluvaid maid. Iga Šveitsi kodanik oli vaba liikuma ja asuma ükskõik kuhu uues Konföderatsioonis.
Kuid Vahendusaktiga lubatud õigused hakkasid varsti kaduma. Aastal 1806 anti Neuchâteli vürstkond marssal Berthier'le. Ticinot okupeerisid Prantsuse väed aastatel 1810–1813. Aastal 1810 okupeeriti ka Valais ja muudeti Prantsuse Simploni departemanguks Simploni mäekuru kaitseks. Kodus piirati aastal 1805 Maapäeva poolt vabadust (kuigi põhiseadusega antud) liikuda ühest kantonist teise, piirates kümne aasta elamisajaga ja siis mitte andes poliitilisi õigusi kantonis või õigust kasu saada ühisvarast.
Niipea, kui Napoleoni võim vankuma hakkas (1812–1813), ohustus Šveitsi positsioon. Austerlased, keda toetas Šveitsi reaktsiooniline partei, ja ilma igasuguse reaalse vastupanuta Maapäeva poolt, ületasid piiri 21. detsembril 1813. 29. detsembril tühistas Maapäev Austria survel 1803. aasta põhiseaduse, mis oli loodud Napoleoni poolt Vahendusaktiga.
6. aprillil 1814 otsustas niinimetatud Pikk Maapäev asendada põhiseaduse. Maapäev jäi halvatuks kuni 12. septembrini, kui Valais, Neuchatel ja Genf ülendati Konföderatsiooni täisliikmeteks. See suurendas kantonite arvu 22-ni. Maapäev saavutas siiski väikest edu kuni Viini kongressini.
Restauratsioon muuda
- Pikemalt artiklis Restauratsioon (Šveits)
20. märtsil 1815 sai Bern Biel/Bienne'i ja enamuse Baseli piiskopi maast kompensatsiooniks territooriumi kaotuse eest Pikal Maapäeval. Valtellina, mida varem omas Graubunden, anti Austriale. Mülhausen (Mulhouse) jäi Prantsusmaa osaks.
7. augustil 1815 vandusid uuele põhiseadusele truudust kõik kantonid peale Nidwaldeni. Nidwalden nõustus alles sõjalise surve all 30. augustil ja karistusena kaotas Engelbergi Obwaldenile. Uue põhiseadusega tunnustati täielikult iga kantoni suveräänseid õigusi ja taastati mitmed vana põhiseaduse read, kuigi alluvaid maid enam ei olnud, ja poliitilised õigused ei olnud enam mistahes kodanike klassi eriõigused. Igal kantonil oli üks hääl Maapäeval, kus absoluutne enamus otsustas kõik välispoliitilised küsimused, kui nõuti 3/4 enamust.