Vikipeedia

Šlaager

 See artikkel räägib laulu tüübist; Eesti filmi kohta vaata artiklit Šlaager (film).

Lööklaul, ka šlaager (saksa keeles Schlager), lähedane mõistele hittlaul (inglise keeles hit, 'löök, hoop, tabamus'), on lihtsalt mõistetav, enamasti instrumentaalsaate ja sageli sentimentaalse sisuga laul. 20. sajandi alguses muutusid lööklauludeks näiteks paljud operetimeloodiad. Helifilmide populaarsusele aitas tihti kaasa filmides kasutatud muusika, mille üksikuid palu hakati esitama ka iseseisvalt. Üldrahvalikeks lööklauludeks on saanud ka paljud poplaulud.

Tüüpiline lööklaul on võimalikult lihtsa muusikalise struktuuriga sulnis, magus, sentimentaalne laul, millel on lihtne, kergesti meelde jääv meloodia ning armastusest, inimsuhetest ja tunnetest kõnelev tekst, mis koos apelleerivad kuulaja soovile harmoonia ja õnne järele. Paljudel lööklauludel on tihe seos nii rahva- kui ka rahvaliku muusikaga. Samuti on lööklaulu puhul keeruline piiri tõmbamine levi- ja rahvaliku muusika vahele.

Näiteks Microsoft Encarta on 2003. aastal defineerinud lööklaulu ühest küljest äriliselt eduka muusikapala ning teisest küljest levimuusika žanrina.

Lööklaulu mõiste on levinud eelkõige Kesk- ja Põhja-Euroopas, eriti Saksamaal, Austrias, Hollandis, Sloveenias, Horvaatias, Šveitsis, Rootsis, Soomes (iskelmä), Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, vähem ka Prantsusmaal.

Sõna 'šlaager' tuntakse lisaks saksa keelele samas tähenduses paljudes keeltes, näiteks hollandi, ungari, vene ja eesti keeles.

Eurovisiooni lauluvõistlus algas 1956. aastal lööklauluvõistlusena, laienedes hiljem ka muudesse levimuusikasuundadesse.

Määratlus muuda

Muusikateaduslikes käsitlustes ei leidu lööklaulu ühest määratlust. Osad autorid peavad lööklaulu määratluse sõnastamist keeruliseks ning osad lausa võimatuks. Samuti on keeruline täpsemalt piiritleda lööklaulu kui žanrit. Saksakeelne sõna Schlager pärines algselt kaupmeestelt, kes tähistasid sellega hästi kaubaks minevat toodet. 1870. aastate paiku kasutati sõna Schlager edukate opereti- ning rahvalike laulu- ja lustimängude muusikanumbrite puhul.

Saksa sõna Schlager on tähenduselt lähedane ingliskeelsele sõnale hit ('löök, hoop, tabamus'), mida kasutati algselt Ameerikas lööklaulu, lööknumbri, šlaagri kui muusikapala või laulu tähenduses, mis "lõi läbi" ehk oli tootena edukas.

Juba keskajast on teada nalja- ja napsilaule, mida laulis lihtrahvas ning mida kunstmuusikas kas ignoreeriti või assimileeriti. Viimase näiteks on paljud rahvalikud laulud, mis on saanud uue teksti kaudu uue sisu vaimulikus figuraalmuusikas. Nootide trükkimine 16. sajandil võimaldas esmakordselt massilist ja üleeuroopalist muusikalevikut, nii et üldtuntud meloodiateks said näiteks "Pavane de Spaigne / La Spagnoletta" ning "La Follia".

Lööklaul tänases tähenduses pärineb 19. sajandi teisest poolest. Teadaolevalt kasutati esimest korda sõna Schlager muusikateose kohta ajalehes Wiener Fremdenblatt 17. veebruaril 1867, kus Johann Straussi valsi "Ilusal sinisel Doonaul" ("An der schönen blauen Donau") kohta kirjutati: "Teise poole avanumber oli vaieldamatu šlaager" ("Die Eröffnungsnummer der zweiten Abteilung war ein entschiedener Schlager."[1]

Saksamaal kasutas lööklaulu mõistet esimesena ajakirjanik ja teatrikriitik Paul Lindau Pariisi laulukohvikute (Café chantant) kohta. Berliinis ja Hamburgis nimetati selliseid kohvikuid ka tingeltangliteks (Tingeltangel) või laulumängusaalideks (Singspielhalle). Samuti kasutati Saksamaal mõistet Viini laul (Wienerlied). Grammofoni leiutamine ja tormiliselt arenev filmitööstus aitasid jõuliselt kaasa lööklaulude levikule. Lööklaul muutus tüüpiliseks tööstusühiskonna tooteks. Juba lööklaulu lühike eluiga näitab, et tegu on pigem ärilise toote kui ajaproovile vastu pidava kunstiteosega. Lööklaul vajab masspublikut, kuna lööklaulu tekst rahuldab enamasti laiade masside ihasid ja unistusi. Lööklaulu tuumaks on selle refrään, mis paljukordselt korrates otsekui puuritakse inimeste ajusse. Muusikaliselt joondusid lööklaulud tihti moetantsude järgi. Lööklauludele oli iseloomulik lihtne rütmika ja kergesti meelde jäävad meloodiad.

Prantsusmaal ja prantsuse keelt kõnelevas Belgias ei nimetatud lööklaule saksa keele eeskujul mitte niivõrd lauludeks (prantsuse keeles chanson) või moelauludeks (chanson à la mode, see mõiste leidub mõnes vanas leksikonis), vaid sõnaga "varietee" (variété). Vastavalt ka itaallased ei nimetanud lööklaulu sõnaga canzone ('laul'), vaid sõnaga brano.

Theodor W. Adorno on lööklaulu ühiskondliku funktsiooni kohta öelnud: "Schlager beliefern die zwischen Betrieb und Reproduktion der Arbeitskraft Eingespannten mit Ersatz für Gefühle überhaupt, von denen ihr zeitgemäß revidiertes Ich-Ideal sagt, sie müssten sie haben." ("Üldiselt varustavad lööklaulud töö ja taastumise vahel pingutavate töötajate tundeid aseainega, mille kohta nende aktuaalne revideeritud mina-ideaal ütleb, et nad peaksid seda vajama.")

Lööklaulu algset, etümoloogilisele taustale tuginevat definitsiooni on tänapäeval äärmiselt keeruline kasutada vaid ühe žanri kohta. Sellist lööklaulu, mis oleks "läbilöögivõimeline" ning leiaks laiade rahvamasside poolt võrdse heakskiidu, pole enam olemas, kuna inimeste muusikamaitse on muutunud palju diferentseeritumaks.

Ajalugu muuda

Algusaastad (1900–1919) muuda

Esimesed saksakeelsed lööklaulud pärinesid enne 1900. aastat Viinis "läbi löönud" operettidest. Parimad operetimeloodiad pärinevad Johann Strauss isalt ja pojalt. Ainuüksi Viini opereti tipp "Nahkhiir" ("Die Fledermaus", 1874) kubiseb tulevastest lööklauludest: Alfredi laul "Täubchen, das entflattert ist", Krahv Orlowsky kuplee "’s ist mal bei uns so Sitte", Rosalinde tšaardaš ja Adele ariett "Spiel ich die Unschuld vom Lande", Alfredi joogilaul "Trinke, Liebchen, trinke schnell" ja lõpulaul "Glücklich ist, wer vergisst".

Ka Berliinis, saksa operetikeskuses, tegutsesid omad lööklauluheliloojad. Kuulsaim neist oli Paul Lincke (1866–1946), kes saavutas oma lauluga "Proua kuu" ("Frau Luna") aastast 1899 suurima kuulsuse. Lincke üksikud laulud, näiteks "Das macht die Berliner Luft, Luft, Luft", "Glühwürmchen, Glühwürmchen glimmre, Glühwürmchen, Glühwürmchen schimmre" operetist "Lysistrata" ja "Schlösser, die im Monde liegen", jäid püsima aastakümneteks. Kuulsaks sai ka näiteks Eduard Künneke (1885–1953) Võõra laul "Ich bin nur ein armer Wandersgesell" ja tango "Kindchen, du musst nicht so schrecklich viel denken" operetist "Der Vetter aus Dingsda" (1921).

Levik tänu helifilmidele (1920–1933) muuda

1920. aastate lõpp ja 1930. aastate algus oli helifilmi leiutamise ja kiire leviku aeg. Tänu helifilmile muutusid laiade masside poolt armastatud lööklauludeks paljud filmimeloodiad. Nende laulude tekstid olid tihti kahtlase kvaliteediga, näiteks värsiread "Was macht der Mayer am Himalaya" ja "Unter den Pinien von Argentinien" või "Mein Onkel Bumba aus Kalumba" ja "Mein Papageier frisst keine harten Eier".

Selle perioodi lööklauludele sai omaseks ka teatud frivoolsus, mida ühed pidasid "kuldsete kahekümnendate" tunnuseks ning teised lihtsalt "metsikuseks". Igal juhul oli see seotud tolle aja ühiskonnas toimunud seksuaalse valgustatuse ja naiste emantsipatsiooniga. Tolleaegsed lööklaulude pealkirjad olid näiteks "Veronika der Spargel wächst" või "Ich hab das Fräulein Helen baden sehn" ning "Warum soll eine Frau kein Verhältnis haben". Toonast moeröögatust "Ich bin von Kopf bis Fuß auf Liebe eingestellt" tuntakse tänini. Samal ajal tantsiti fokstrotti ja tšaarlstonit ning "skandaalset" tantsu shimmy't.

1920. aastate levimuusika superstaarid olid Comedian Harmonists, Marlene Dietrich, Fritzi Massary lauluga "Josef, ach Josef, was bist du so keusch", Max Pallenberg, Otto Reutter, Liane Haid ja Lilian Harvey. Loomulikult ei saanud panna imeks, kui paljud tänavatel ja massiüritustel lauldavad lööklaulud, eriti nende tekstid, said kiriku terava kriitika osaliseks.

Lööklautekstid reageerisid tundlikult ka ühiskonna poliitilistele muutustele. Näiteks Comedian Harmonistide lööklaulust "Mein lieber Schatz bist du aus Spanien" pärineb värss "Dein Wesen war einst treudeutsch germanisch. Auf einmal ist es ausgesprochen spanisch". Saksamaalt lahkusid paljud juudi soost muusikud. Osalt seetõttu, et nad tajusid, mis oli tulemas ning osalt seetõttu, et paljudele oli pandud esinemiskeeld. Juutide juriidiline diskrimineerimine algas 1935. aastal Nürnbergis vastu võetud rassiseadustega, laienedes 1938. aasta Novembriprogrammiga majanduslikuks diskrimineerimiseks ja kasvades lõpuks üle juutide füüsiliseks hävitamiseks.

Kolmas Riik (1933–1945) muuda

Kolmanda Riigi ohvriks said ka lööklaulud, mida hakati kasutama propagandas. Eelmiste aastate kerged frivoolsed tekstid kadusid, filmi- ja heliplaaditööstus sattus riikliku kontrolli alla. Eelkõige juudi muusikutest koosnev Comedian Harmonists sai esinemiskeelu. Fritz Löhner-Beda, muuhulgas operettide "Das Land des Lächelns" ja "Die Blume von Hawaii" autor, kes oli kirjutanud tekste paljudele lööklauludele, näiteks "Ausgerechnet Bananen", "Was machst du mit dem Knie lieber Hans?", "Wo sind deine Haare, August?" ja "In Nischni-Nowgorod", mõrvati 1942. aastal Auschwitzi koonduslaagris. Fritz Grünbaum, kuulsa lööklaulu "Ich habe das Fräulein Helen baden sehn" autor, mõrvati Dachau koonduslaagris. Juudid Alfred Grünwald, Fritz Rotter ("Maier am Himalaya") ja Walter Jurmann ("Veronika, der Lenz ist da" ja "Olga, Tochter der Wolga"), Robert Gilbert, veel pärast sõda palju lauldud lööklaulu "Am Sonntag will mein Süßer mit mir segeln gehn" helilooja ja teksti autor ning Robert Stolz ("Was kann der Sigismund dafür dass er so schön ist?"), emigreerusid ning koos nendega kadus lööklauludest siivutu, frivoolne ja naljakas aspekt, mida asendas lärmakas "aaria huumor".

Teised interpreedid ja näitlejad, nagu näiteks Marika Rökk või Johannes Heesters asusid propagandamasina teenistusse. Veel sõja lõpus, kui liitlased alustasid juba oma pommitamisi, otsiti tekste, mis süstiksid saksa rahvale taas julgust. Joseph Goebbels korraldas selleks lausa "konkursi", mille tulemusel sündisid tekstid nagu "Davon geht die Welt nicht unter".[2] Sellest ajast kõlavad veel tänapäevalgi Zarah Leanderi lauldud "Ich weiß, es wird einmal ein Wunder geschehn" ning Heinz Rühmanni süütu lauluke "Das kann doch einen Seemann nicht erschüttern", mis salvestati kas 1941 või juba 1939.

Ka maailmakuulsaks saanud lööklaul "Lili Marleen", mida esimesena laulis Lale Andersen, kuulub sellesse aega. Juba 1915. aastal loodud tekstile kirjutati meloodia alles 22 aastat hiljem. Goebbelsi sooviks oli, et laulu esitataks marsina, kuid proua Andersen keeldus sellest. Kui see laul 1941. aastal raadios kõlas, polnud selle võidukäiku võimalik enam peatada. Oma „hukatusliku iseloomu“ tõttu keelati "Lili Marleeni" esitamine peatselt kogu Suursaksa riigi aladel. Siiski ei puudutanud see keeld saksa aladest väljapoole jäävaid piirkondi, kus tekkisid selle laulu "mittesaksa" versioonid.

Sõjajärgne aeg (1945 – u 1955) muuda

Kui pärast sõda alustasid uuesti tööd esimesed raadiojaamad, sai uue hoo sisse ka heliplaaditööstus. Tihti oli tegu lihtsate pidulauludega, mis lõid läbi tänu viletsatele aegadele. Selliste narrilaulude hulka kuulub näiteks "Ich fahr mit meiner Lisa, zum schiefen Turm von Pisa", mida esmakordselt laulis Jupp Schmitz 1949. aastal. Hiljem said tuntuks ka "Wer soll das bezahlen" (Jupp Schmitz, 1949) ja 1954. aasta edetabeli võitja "Am 30. Mai ist der Weltuntergang" (Golgowski kvartett, 1954).

Üheks sõjajärgse aja muusikamaitse juhtfiguuriks kujunes Otto Normalverbraucher – tegelane filmist "Berliini ballaad" (1948), keda näitles sihvakas Gert Fröbe. Sellesse aega kuuluvad veel väga erinevatel teemadel loodud laulud "Mariandl" (1947), mis sai põhiliselt populaarseks Austrias, "Theodor im Fußballtor", mida 1948. aastal laulis esimest korda Margot Hielscher ning millega hiljem said tuntuks Theo Lingen ja kabareelaululik kuplee "Wir sind die Eingeborenen von Trizonesien". "Tritsoneesiana" peeti silmas Saksamaa tolleaegset jagunemist liitlaste poolt okupeeritud tsoonideks.

Tolleaegsete staarinterpeertide hulka kuulusid Kilima Hawaiians ("Es hängt ein Pferdehalfter an der Wand" 1953), Ivo Robic ("Morgen" 1959), Bruce Low ("Das alte Haus von Rocky Docky" 1955), Margot Eskens ("Tiritomba" 1956 ja "Cindy, oh Cindy" 1957), samuti just oma karjääri alustav Peter Alexander koos Leila Negra ja tema palju esitatud lauluga "Die süßesten Früchte fressen nur die großen Tiere" (saksa versioon Nilla Pizzi itaaliakeelsest laulust "Papaveri e papere").

Ka Caterina Valente ("Ganz Paris träumt von der Liebe", 1955), Lys Assia ("Oh mein Papa", 1954) ja Vico Torriani ("Siebenmal in der Woche" 1957) püüdsid luua kaotatud sõja järgses ajas uue terve maailma meeleolusid. Ajastu vaimu tabas ka Hazy Osterwaldi seksteti esitatud "Geh'n sie mit der Konjunktur", mille teemaks oli Saksa majandusime.

Saksa majandusime (u 1955–1962) muuda

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses hakkasid paljud sakslased suvepuhkust veetma lõunas, eelkõige Itaalias, mis andis tunnistust Saksamaa üldisest majanduslikust edukusest. Saksa majandusime, mis jättis saksa tööliste taskutesse järjest rohkem raha meelelahutuse jaoks, kutsus esile ka omad lööklaulud, mis olid tihti seotud unistustega Itaaliast. Friedel Hensch & die Cyprys ennustasid seda oma lööklaulus "Ja, für eine Fahrt ans Mittelmeer" juba aastal 1953.

Nii sõitsid juba 1956. aastal umbes 4,5 miljonit sakslast oma Heinkeli mootorrataste, VW-Käferite ja Goggomobilidega lõunasse otsima "tervet maailma". Võib-olla nägi ka Rudi Schuricke oma juba 1943. aastal salvestatud, kuid alles 1950. aastal lööklauluks muutunud lauluga "Wenn bei Capri die rote Sonne im Meer versinkt", mis sai tuntuks ka pealkirjaga "Caprifischer" ette inimeste soovi harmoonia, lõunamaisuse, mere ja õnne järele. Samu teemasid leidub ka Lys Assia lauldud lauludes "Arrivederci Roma" ja "O mia bella Napoli", Rocco Granata lööklaulus "Marina" või ka üle Saksamaa kuulsas Caterina Valente laulus "Ciao, ciao Bambina". René Carol lauluga "Rote Rosen, rote Lippen, roter Wein" saavutas sõjajärgse aja esimese kuldplaadi. Ka Ida-Saksamaal leidub Itaalia-ainelisi lööklaule, näiteks Günter Hapke "A-mi-amore".

Samal ajal olid ülipopulaarsed ka meremehelaulud ja mereballaadid. Freddy Quinn korraldas nädalatepikkusi turneesid lauludega "Die Gitarre und das Meer", "Junge komm bald wieder" ja "Unter fremden Sternen". Quinn kujunes kõigi aegade edukaimaks lööklauljaks 1956. aastal lauldud lauluga "Heimweh". Tema lauldud lauludega müüdi miljoneid heliplaate ja ta võitis 1956. aastal esimese Grand Prix Eurovisioni (tänapäeval Eurovisiooni lauluvõistlus) lauluga "So geht das jede Nacht", mis tugines Bill Haley laulule "Rock around the clock". Lööklauludeks said ka austerlanna Lolita jaapanis ja USA-s lauldud "Seemann, deine Heimat ist das Meer" ja Lale Andersen lauludega "Unter der roten Laterne von St. Pauli", "Blaue Nacht am Hafen" ja "Ein Schiff wird kommen". Ida-Saksamaal oli samal ajal populaarne Jenny Petra lauluga "Weiße Wolken, blaues Meer und Du".

Selle aja teismeliste eeskujudeks kujunesid Conny ("Zwei kleine Italiener") ja Peter Kraus ("Sugar Sugar Baby"), kes esinesid nii duetina kui ka solistidena paljudes edukates filmides ja heliplaatidel. Vähem edukas polnud ka Ted Herold lauludega "Ich bin ein Mann" ja "Moonlight".

See ajastu lõppes biitlite aja tulekuga, kui Saksamaal sai eriti populaarseks laul "I Want to Hold Your Hand" ja "She Loves You". Kuna Elvis Presley tihti nagu faalanks murdis korduvalt läbi saksa levimuusika edetabelitesse oma ingliskeelsete lauludega, hakkas ka saksa oma lööklauludel esinema järjest rohkem ingliskeelseid pealkirju.

1960. aastad muuda

Välismaiste interpreetide ja lööklaulude vool ei lakanud. Muusikatööstuse tõeline globaliseerumine algas eriliselt 1960. aastate alguses. Saksa turule jõudsid inglise, prantsuse, skandinaavia, itaalia ja ameerika interpreedid, kes esinesid tihti saksa keeles. Sellised artistid olid näiteks

  • Alma Cogan, „Tennessee Waltz“
  • Peggy March, „Mit 17 hat man noch Träume“; „Memories of Heidelberg“ (1967). Peggy March oli varem, 1963. aastal lauluga "I Will Follow You" jõudnud Ameerika Ühendriikide Billboard Hot 100 edetabelis esikohale, kuid alanud Briti invasiooni tõttu tal Ameerikas rohkem edu ei olnud, mispeale ta kolis Lääne-Saksamaale.
  • Gus Backus, „Da sprach der alte Häuptling“ ja muud laulud. Laulja ei osanud tegelikult sõnagi saksa keelt.
  • Bill Ramsey, „Pigalle“; „Zuckerpuppe“. Bill Ramsey oli varem olnud džässlaulja ja esinenud ööklubides.
  • Rita Pavone, „Wenn ich ein Junge wär“
  • Siw Malmkvist, „Liebeskummer lohnt sich nicht“ jpund viele andere.
  • Mireille Mathieu, „Hinter den Kulissen von Paris“ und viele andere.
  • Petula Clark, „Casanova kiss kiss“
  • Billy Mo, „Ich kauf mir lieber einen Tirolerhut“
  • Nana Mouskouri, „Weiße Rosen aus Athen“
  • France Gall, sprach kein Deutsch und sang die deutsche Version ihres Grand-Prix-Erfolges „Poupée de cire, poupée de son“: „Das war eine schöne Party (Ein rosaroter Lampion)“
  • Françoise Hardy, „Frag den Abendwind“
  • Salvatore Adamo, „Es geht eine Träne auf Reisen“
  • Esther Ofarim, „Cinderella Rockefella“
  • Wencke Myhre, „Beiß’ nicht gleich in jeden Apfel“; „Knallrotes Gummiboot“; „Er steht im Tor“
  • Connie Francis, „Die Liebe ist ein seltsames Spiel“; „Schöner fremder Mann“; „Paradiso“; „Barcarole in der Nacht“
  • Cliff Richard, „Rote Lippen soll man küssen“; „Das ist die Frage aller Fragen“

Lööklauluartistidena püüdsid sel ajal läbi lüüa ka mitmed sportlased. Tõkkejooksja Martin Lauer oli juba aastaid varem edukalt esinenud lauludega "Taxi nach Texas" ja "Ich sitz’ so gern am Lagerfeuer". Edukad olid ka iluuisutajad Marika Kilius lauluga "Wenn die Cowboys träumen", Hans-Jürgen Bäumler lauluga "Honeymoon in St. Tropez" ja Manfred Schnelldorfer lauluga "Wenn du mal allein bist" ning jalgpallur Franz Beckenbauer lauluga "Gute Freunde" ja väravavaht Petar Radenković lauluga "Bin i Radi, bin i König" ning austria suusatajad Karl Schranz ja Toni Sailer lauluga "Tiroler Hula-Hupp".

1970. aastad (1968–1980) muuda

1960. aastate keskpaik oli saksakeelse lööklaulu õitseag. Sealt alates algas allakäik, mis on kõige paremini jälgitav müüginumbrite vähenemisena. Kui 1962. aastal olid veel kõik lööklaulud saksakeelsed, oli see suhtarv 1966. aastaks vähenenud juba ainult 50%-ni, vähenedes kümnendi lõpuks 5–10%-ni. Saksa lööklauluturu vallutasid biitmuusika, rokk ja popmuusika ja seniste lööklaulutähtede looming muutus väheste eranditega kiiresti nišitooteks. Sellel ajal esines küll veel ka erandina üksikuid saksakeelsete lööklaulude edetabelisse jõudmisi. Näiteks Drafi Deutscher asutas 1960. aastatel talendisaate, kus kõlanud "Shake Hands", "Heute mal ich dein Bild" ja eriti "Marmor, Stein und Eisen bricht" jäid kauaks muusikaedetabelite tippu.

Saksa lööklaulud särasid siiski veel ka 1970. aastatel seoses suurejooneliste teleülekannetega Müncheni olümpiamängudelt 1972 ja jalgpalli maailmameistrivõistlustelt 1974. ZDF-Hitparade, mis oli 1970. aastatel üks olulisemaid lööklauluinstitutsioone, tutvustas iga kuu vanu ja uusi interpreete ja laule. Seal esinesid sageli Michael Holm ("Mendocino", "Tränen lügen nicht", "Barfuß im Regen", "Lucille"), Udo Jürgens ("Aber bitte mit Sahne" ja "Mit 66 Jahren") ja tema nimekaim Andrea Jürgens ("Und dabei liebe ich euch beide"), kes tuli estraadile kui muusikatööstuse lootus. Saksa lööklaulutaevas särasid sel ajal ka Peter Maffay ("Du"), Chris Roberts ("Du kannst nicht immer 17 sein"), Cindy & Bert ("Immer wieder sonntags"), Bernd Clüver ("Der Junge mit der Mundharmonika"), Jürgen Marcus ("Ein Lied zieht hinaus in die Welt"), Katja Ebstein ("Es war einmal ein Jäger", "Theater") ning Freddy Breck ("Bianca", "Rote Rosen").

Eriti 1970. aastatel levis n-ö ühe lööklaulu ime. Kuigi Saksamaa iganädalane Media Control paigutas müüduimate pealkirjade esikümnesse järjest rohkem ingliskeelseid laule, ei kadunud sealt täielikult ka saksakeelsed lööklaulud. Isegi alates 1971. aastast Ilja Richteri poolt ZDF-is modereeritud televisioonisaade "Disco" kujutas enesest alguses segu saksa ja muust rahvusest lauljate loomingust. Samas tõi seesama saade Saksamaale ka uue muusikamaitse. Lööklauljad võtsid aegamööda üle kiirema rütmi ning püüdsid seda lööklaulumuusika kontseptsioonidega sobitada. Vanadest lauludest tehti ka uusi arranžeeringuid, neid hakati esitama džässkoosseisude poolt, taustale lisati koor, saates hakati elavate muusikute asemel järjest rohkem kasutama odavamalt kättesaadavaid süntesaatoreid. Üks sellise töödeldud laulu näiteid on France Galli "Dann schon eher der Piano-Player". Ajastu vaimule vastava nivelleerimise tulemusel kaotasid paljud laulud nii oma omapära, muutudes odavalt ja kiiresti valmistatavateks toodeteks.

1980. aastatest tänapäevani muuda

1980. aastate alguses tekkis n-ö uus saksa laine – Neue Deutsche Welle (NDW), millel oli lööklauluga vähe pistmist. Traditsioonilised lööklaulud tõrjuti edetabelitest NDW laulude ja ingliskeelsete pealkirjade poolt välja ja ka raadios kuulis traditsioonilisi lööklaule järjest vähem. Et traditsioonilist lööklaulu "päästa", püüti sellele teatud interpreetide ja muusikatööstuse poolt rohketes telesaadetes anda uus sisu n-ö rahvaliku muusika näol. Uue saksa laine kommertsialiseerumisel selliste interpreetide nagu Hubert Kah või Fräulein Menke tekkis mõiste "uus saksa lööklaul".

1990. aastatel toimus Saksamaal vanade moesuundade retrolaine, mis puudutas nii muusikat, riietust ja aksessuaare. Uuesti populaarseks muutus 1970. aastate mood, mida lööklaulužanris esindasid Guildo Horn, Dieter Thomas Kuhn ja Petra Perle. Hiljem sai väga populaarseks ka rahvalik lööklaul. 1997. aastal koostati Saksamaal ka selle žanri edetabel. Novembris 1997 ilmus esimene number väljaandest Deutschen Schlager Charts, mida toimetas Uwe Hübner, kes oli sel ajal ZDF-i lööklauluedetabeli ("ZDF-Hitparade") moderaator. Selles said taas kokku nii retrolööklaulud, "klassikalised šlaagrid" kui ka saksakeelsed popnumbrid. Lööklauluedetabelid kuulusid osaliselt ka üldisse levimuusika edetabelisse Media Control, milles see figureeris puhta müügiedetabelina.

Saksa lööklaulude paremik kõlas tänu retrotendentsidele järjest rohkem raadios ja televisioonis. Järjest rohkem noori avastas enda jaoks 1970.–1980. aastate lööklauluklassika. Hamburgis, Essenis ja Offenburgis tekkisid saksa lööklauluühingud. ZDF-i edetabeli ("ZDF-Hitparade") koostamine lõpetati 2000. aastal.

Rahvusvaheliseks "lihtsa laulu" konkursiks kujunes 1956. aastal loodud Eurovisiooni lauluvõistlus, mis toimus sestpeale igal aastal. Viimastel aastatel on ka see laienenud popmuusika eri suundades ja tüüpiline lööklaulu osa selles on nõrgenenud.

Tänapäeval on päris mitmeid saksakeelseid raadiojaamu, mis on seadnud ülesandeks teha lähetusi ainult lööklaulusõpradele. Uued interpreedid, nagu DJ Ötzi, kes püüavad ühendada eri žanre, troonivad tihti edetabelites. Näiteks lauluga "Ein Stern (… der deinen Namen trägt)" müüdi umbes miljon plaati, olles sellega saksa kauamängivate heliplaatide 100 müüduma hulgas. Edukad on olnud ka lööklauljad Helene Fischer ja Andrea Berg.

Valik lööklaulufilme muuda

Viited muuda

  1. ↑ Musik erobert die Welt, lk. 204.
  2. ↑ Deutschland, deine Schlager – Kult oder Kitsch?. Auf ZDF History. Abgerufen am 12. Oktober 2009

Kirjandus muuda

  • Theodor W. Adorno: Einleitung in die Musiksoziologie. Zwölf theoretische Vorlesungen. II. Leichte Musik. in: Gesammelte Schriften. Bd 14. Suhrkamp, Frankfurt/M, 1973.
  • Matthias Bardong, Hermann Demmler, Christian Pfarr (Hrsg.): Das Lexikon des deutschen Schlagers. Serie Musik. Schott, Mainz 1993. ISBN 3-7957-8208-2
  • Oliver Bekermann: „Wunder gibt es immer wieder“ – Eine Untersuchung zur gegenseitigen Abhängigkeit von Alltagskommunikation und Deutschem Schlager. BOD, Norderstedt 2007, ISBN 978-3-8370-0045-0.
  • Ingo Grabowsky, Martin Lücke: Die 100 Schlager des Jahrhunderts. Europäische Verlagsanstalt, Hamburg 2008, ISBN 3-434-50619-5.
  • Norbert Linke: Musik erobert die Welt. Wie die Wiener Familie Strauß die „Unterhaltungsmusik“ revolutionierte. Herold, Wien 1987, ISBN 3-7008-0361-3.
  • Rainer Moritz: Schlager. dtv, München 2000, ISBN 3-423-20362-5.
  • Stephan Näther, Ernst Regauer Grand Prix d'Eurovision und deutsche Schlagerwettbewerbe seit 1956. Nather & Regauer, Berlin 1991, 2001, 2002.
  • Christian Peters, Barbara Langer: Lili Marleen. Ein Schlager macht Geschichte. Süddeutscher Verlag, Bonn 2001.
  • Port le Roi, André: Schlager lügen nicht, deutscher Schlager und Politik in ihrer Zeit. Verlag ???,, Essen 1998, ISBN 3-88474-657-X.
  • Christian Seiler (Hrsg.), Reinhilde Becker (Ill.): Die beliebtesten Schlager der 20er Jahre. Verlag ???, Wien, München 1998, ISBN 3-85223-412-3.
  • Stiftung Haus der Geschichte der Bundesrepublik Deutschland (Herausgeber): Melodien für Millionen: Das Jahrhundert des Schlagers. Ausstellungskatalog. Bonn 9. Mai – 5. Oktober 2008. Kerber Christof Verlag, Bielefeld 2008, ISBN 978-3866781610.
  • Ingo Grabowsky, Martin Lücke: Schlager. Eine musikalische Zeitreise von A bis Z. Edition Spielbein, Erlangen 2010, ISBN 978-3-938903-25-4.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Šlaager&oldid=6496152"