Vikipeedia

Ülem-Ungari

Ülem-Ungari (vaste ungarikeelsele nimele Felvidék, tõlkes "ülamaa") oli piirkond, mis moodustas ajalooliselt Ungari kuningriigi põhjapoolse osa, kuid mis tänapäeval kuulub suuremalt osalt Slovakkiale.[2][3][4][5] Piirkonda on kutsutud ka nimega Felső-Magyarország ("Ülem-Ungari", slovaki keeles Horné Uhorsko).

"Cassovia: Superioris Hungariae Civitas Primaria"[1], vaade teosest "Civitates orbis terrarum". Cassovia (slovaki keeles Košice, saksa keeles Kaschau, ungari keeles Kassa) ehk Ülem-Ungari "pealinn" aastal 1617

Osmanite sõdade ajal tähistas Ülem-Ungari vaid Ungari kuningriigi kirdeosi. Kuningriigi loodeosa (nüüdse Slovakkia lääne- ja keskosa) oli osa Alam-Ungarist. 18.–19. sajandi paiku hakkas nimi "Ülem-Ungari" tähistama kõiki kuningriigi põhjapoolseid piirkondi.

Ülem-Ungari elanikkond oli segaelanikkond, mis koosnes peamiselt slovakkidest, ungarlastest, sakslastest ja russiinidest. Esimesed põhjalikumad piirkonna kohta käivad demograafilised andmed pärinevad 18. sajandist. Sel ajal moodustasid Ülem-Ungari elanikkonnast enamuse slovakid,[6] kes kutsusid piirkonda nimega Slovensko. Nimi ilmus kirjalikesse dokumentidesse küll juba 15. sajandil, kuid ei olnud täpselt määratletud ning slovakkidest elanikkonnaga piirkonnal ei olnud Ülem-Ungaris ka eraldi õiguslikku, põhiseaduslikku ega poliitilist staatust.[7][8]

Etümoloogia muuda

Ajalooline kasutus muuda

Nimel "Ülem-Ungari" on ajalooliselt olnud kolm eri tähendust:

1. Vanem ungarikeelne nimi Felső-Magyarország (slovaki keeles Horné Uhorsko, saksa keeles Oberungarn, ukraina keeles Верхня Угорщина, vene keeles Верхняя Венгрия) viitas vahemikus 16.–18. sajand ametlikult nüüdse Slovakkia aladele ja mitteametlikult 19. sajandil kõigile Ungari kuningriigi põhjapoolsematele osadele.

2. Leidub mõningaid 16. sajandi allikaid, mis viitavad Ungari kuningriigi slovakkidega asustatud aladele nimega Sclavonia või Slováky: nimed, mis eristavad piirkonda nii etniliselt kui ka geograafiliselt.[9]

3. Ungarikeelsel nimel Felvidék (otsetõlkes "ülemine maakond", "ülamaa", "mägismaa" või täpsemalt "ülemine maastik" või "ülemine maapiirkond"; slovaki keeles Horná zem, saksa keeles Oberland, jidiši keeles אױבערלאַנד) on olnud mitu mitteametlikku tähendust:

  • 19. sajandil ja osaliselt ka 18. sajandil kasutati seda järgmiselt:
    • tähistamaks riigi lõunapoolsetele madalikele vastanduvat Ungari kuningriigi mägist põhjaosa;
    • üldisemalt tähistamaks piirkondi või alasid, mis asusid nimetuse kasutajast kõrgemal;
    • teise tollase nime Felső-Magyarország sünonüümina.
  • Pärast esimest maailmasõda oli selle tähendus ungari keeles piiratud Slovakkia ja Karpaadi Ruteeniaga, pärast teist maailmasõda vaid Slovakkiaga. Sõna felvidék on ungari keeles tavaline liiki näitav nimetus, mis lisatakse kõrgemal asuvate piirkondade nimedele: näiteks Balatoni järve kõrval asuv mägine piirkond ja rahvuspark Balaton-felvidék (millel puudub seos ajaloolise Ülem-Ungariga).[10][11][12]

Tänapäevane kasutus muuda

Esimese maailmasõja järel oli nime Felvidék (nime Felső-Magyarország enam ei kasutatud) kasutamine ungari keeles piiratud Slovakkia ja Karpaadi Ruteeniaga. Tänapäeval kasutatakse sõna Felvidék Ungaris mõnikord Slovakkiast rääkides või üksnes (ja anakronistlikult) Ungari ajalookirjanduses keskaega (ehk aega enne seda, kui see nimi tegelikult tekkis) käsitledes. Ent kolme piirkonna maakonda, mis pärast esimest maailmasõda jäid Ungari osaks, ei kutsuta tänapäeval enam Ülem-Ungariks, vaid Põhja-Ungariks (Észak-Magyarország).

Nime Felvidék kasutamist tänapäevase Slovakkia kohta peavad slovakid solvavaks[13] ja mõned ungarlased ebasobivaks[14]. Tavaliselt kasutab seda nime Slovakkia lõunapiiri ääres elav arvukas ungarlastest vähemus,[15] viitamaks ungarlastest vähemusega aladele, kus nad elavad.[16] Slovakkias elavad ungarlased kasutavad näiteks ka oma ajalehes Új Szó eri tähendusega nimesid Felvidék ja Szlovákia.[17] Mõned neist kasutavad endi kohta nimetust felvidéki magyarok ("ülamaa ungarlased").

Ülem-Ungari ajalugu muuda

 
Ülem-Ungari piirkond aastal 1572
 
Ülem-Ungari vürstiriik aastal 1683

Keskaeg muuda

Nimi "Ülem-Ungari" esineb ajaloopublikatsioonides sageli kui muude varasemate (sellal ladinakeelsete) tähistuste mõnevõrra anakronistlik tõlge. Need nimed, mis märgivad ligikaudu sama piirkonda, on näiteks Partes Danubii septentrionales ('Doonaust põhja pool asuvad alad') või Partes regni superiores ('Kuningriigi ülemised osad'). Viimasest kujunes hiljem välja nimi "Ülem-Ungari". 15. sajandil tähistas ungarlaste etnilise piirkonna põhjapoolset "piiri" mööda järgmisi asulaid kulgev liin: Šamorín, Trnava, Hlohovec, Nitra, Levice, Lučenec, Rimavská Sobota, Rožňava, Jasov, Košice, Sečovce ja Michalovce.[18]

Liitmine Ungariga muuda

8. sajandil tekkis piirkonnas sõltumatuks slaavi riigiks kujunenud Nitra vürstiriik, kuid sealne riigikord võis oma sõltumatuse kaotada juba ajal, mil see oli veel arenemisjärgus.[19][20] 9. sajandi alguses asus vürstiriik tänapäevase Slovakkia loodealadel.

16. ja 17. sajand muuda

  Pikemalt artiklis Ungari kuningriigi haldusjaotus

Nimi "Ülem-Ungari" tuli kasutusele ligikaudu siis, kui Osmanid olid 16. sajandil nüüdse Ungari alad vallutanud. Tollal kasutatud Felső-Magyarország (saksa keeles Oberungarn, slovaki keeles Horné Uhorsko) viitas praegusaegse Slovakkia idaosale ja selle naabruses asuvatele nüüdse Ungari ja Ukraina aladele, mis ei olnud osmanite poolt okupeeritud. See piirkond moodustas nn Kuningliku Ungari eraldi sõjalise piirkonna, mille peakorter asus Košices (ungari keeles Kassa). Sel ajal kutsuti tänapäevase Slovakkia läänealasid (ning mõnikord ka sellest lõuna poole jäävaid Kuningliku Ungari alasid) nimega "Alam-Ungari" (ungari keeles Alsó-Magyarország, saksa keeles Niederungarn, slovaki keeles Dolné Uhorsko).

1680. aastatel moodustas piirkond Imre Thököly valitsemise all lühiajalise Osmanite riigi alluvuses olnud vasallriigi.

Nime kasutati paljudes tekstides ka aasta 1800 paiku: näiteks rajati nüüdses Kesk-Slovakkias asuv tunnustatud Banská Štiavnica (ka Schemnitz, Selmecbánya) kaevanduskool 18. sajandil just Alam-Ungaris ja Pozsony (nüüd Bratislava) linnale viidati 18. sajandil samuti kui Alam-Ungaris asuvale linnale.

18. sajandist 20. sajandi alguseni muuda

Alates 18. sajandist (paljudes tekstides siiski alles ligikaudu pärast aastat 1800) kuni aastani 1920 kutsuti mitteametlikult Ülem-Ungariks (Felső-Magyarország või Felvidék) seda Tisza ja Doonau jõest põhja poole jäävat Ungari kuningriigi ala, mis koosnes nüüdsest Slovakkiast, Karpaadi Ruteeniast ja ka Nógrádi, Hevesi ja Borsod-Abaúj-Zempléni komitaatidest. Kuigi nimi ei olnud rangelt defineeritud, sai see nii tavapäraseks, et vähemalt üks piirkonda käsitlev allikas kasutas seda ka oma pealkirjas.[21] Teised rahvad kasutasid paralleelselt nimesid "Ülem-Ungari" (kuningriigi põhjapoolse osa kohta), Slovakia (vaid nende alade kohta, kus olid enamuses slovakid) ja "Ruteenia" (peamiselt russiinidega asustatud ala). Slovakid ise kutsusid Slovakkiast lõunas asuvaid Ungari kuningriigi alasid nimega Dolná zem ("madalamal olev maa").

Esimese maailmasõja lõpus, Tšehhoslovakkia loomise käigus, nõudis uus loodav riik algselt kogu nn Ülem-Ungari Tšehhoslovakkia aladega liitmist (see hõlmanuks ka Tisza jõe ja tänapäevase Slovakkia vahel asuvaid alasid). See nõue ei põhinenud aga sellel, et kogu piirkonda tähistati ühise nimega "Ülem-Ungari", vaid sellel, et piirkonnas elas slovakkidest vähemus.

Demograafia muuda

Rahvastik 18. sajandil muuda

1720. aastal nüüdse Slovakkia aladel asunud 63 suuremast linnast, kus oli vähemalt 100 maksu maksvat majapidamist, olid slovakid enamuses 40 linnas. Sakslaste enamusega linnu oli 14 ja ungarlastest enamusega vaid 9.[22]

Rahvastik 19. sajandil muuda

Esimesed andmed kogu Ungari kuningriigi rahvastiku kohta, komitaatide kaupa kogutuna, avaldati aastal 1842. Selle uuringu järgi oli Ülem-Ungari komitaatide elanike arv üle 2,4 miljoni ning sealsed elanikud jagunesid rahvuse järgi järgmiselt: 59,5% slovakke, 22% ungarlasi, 8,3% russiine, 6,7% sakslasi ja 3,6% juute.[23]

Rahvastik 20. sajandil muuda

Ülem-Ungari koosnes järgmistest komitaatidest: Posoniensis, Nitriensis, Barsiensis, Honthum, Trentsiniensis, Thurociensis, Arvensis, Liptovium, Zoliensis, Geomoriensis et Kishonthensis, Scepusium, Abaujvariensis et Tornensis, Sarossiensis ja Zemplinum.[6] Ungari kuningriigi viimases ja vastuolulises 1910. aasta rahvaloenduses moodustasid slovaki keele kasutajad enamuse neist mitmes.[24]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ "Kniha". Matica slovenská. 2008. p. 16.
  2. ↑ Gardiner, Duncan. "German Towns in Slovakia and Upper Hungary: A Genealogical Gazetteer". 1991. ISBN 978-0-929871-02-8.
  3. ↑ Berger, Tilman. "Slovaks in Czechia — Czechs in Slovakia". International Journal of the Sociology of Language. Nr 162, 07.2003. Lk 19–39. ISSN 0165-2516.
  4. ↑ Hirsch, Eric. "Voices from the Black Box: Folk Song, Boy Scouts and the Construction of Folk Nationalist Hegemony in Hungary, 1930–1944". Antipode, vol 29, 04.1996 (2). Lk 197–215. ISSN 1467–8330.
  5. ↑ Demarée, G.R.; Ogilvie, A.E.J. Toim. Jones, Philip D. "History and Climate: Memories of the Future?", peatükk "Bons Baisers d'Islande: Climatic, Environmental, and Human Dimensions Impacts of the Lakagígar Eruption (1783–1784) in Iceland". Kluwer Academic Publishers. Lk 234. 2001. ISBN 0306465892.
  6. ↑ 6,0 6,1 Kocsis, Károly; Kocsisné Hodosi, Eszter. "Ethnic Geography of the Hungarian Minorities in the Carpathian Basin". Geographical Research Institute Research Centre for Earth Sciences, Budapest. 1998. Lk 41. ISBN 9637395849.
  7. ↑ Kováč, Dušan. Toim. Teich, Mikuláš; Kováč, Dušan. "Slovakia in history", peatükk "Slovakia, the Slovaks and their history". Cambridge University Press. 2011. Lk 3. ISBN 0521802539.
  8. ↑ Felak, James Ramon. "At the Price of the Republic: Hlinka's Slovak People's Party, 1929–1938". University of Pittsburgh Press. 1994. Lk 3. ISBN 978-0-8229-3779-1.
  9. ↑ Felak 1994, lk 219
  10. ↑ Balaton-felvidéki Nemzeti Park.
  11. ↑ Balaton Uplands National Park.
  12. ↑ Budai, Tamás; Lóczy, Lajos. "A Balaton-felvidék földtana : magyarázó a Balaton-felvidék földtani térképéhez". Budapest, Geological and Geophysical Institute of Hungary (MÁFI). 1999. Ungari keeles. ISBN 9636712247.
  13. ↑ Morvay, Peter. "Orbán rečnil, Duray len počúval" ("Viktor Orbán pidas kõnet, Miklós Duray ainult kuulas"). SME, 03.04.2006. Slovaki keeles.
  14. ↑ Käfer, István. Toim. Rozsondai, Marianne. "Jubileumi csokor Csapodi Csaba tiszteletére: Tanulmányok". Peatükk "Terminologia Hungaro-Sclavonica: a magyar-szlovák interetnikus összefüggések történeti vizsgálatának terminológiai kérdései". Budapest, Argumentum. 2002. Ungari keeles. ISBN 9634462065.
  15. ↑ Toim. Lanstyák, István; Simon, Szabolcs. "Tanulmányok a magyar–szlovák kétnyelvűségről". Bratislava, Kalligram. 1998. Ungari keeles. ISBN 80-7149-193-4.
  16. ↑ Liszka, József. Toim. Urbán, Zsolt. "A (cseh)szlovákiai magyarok lexikona — Csehszlovákia megalakulásától napjainkig". Peatükk "Felvidék". Bratislava, Slovenské pedagogické nakladateľstvo – Mladé letá. 2014. Ungari keeles. ISBN 978-80-10-00399-0.
  17. ↑ Új Szó.
  18. ↑ Kocsis & Kocsisné Hodosi 1998, lk 42
  19. ↑ Ďurianová, Marta. "Nitra: from fields to factories". The Slovak Spectator.
  20. ↑ Josef, Poulik. "The Origins of Christianity in Slavonic Countries North of the Middle Danube Basin". World Archaeology, vol 10, issue 2. Lk 158–171. Taylor&Francis Ltd. 1978.
  21. ↑ Grünwald, Béla. "A Felvidék: politikai tanulmány". Budapest, Ráth Mór. 1878. Ungari keeles.
  22. ↑ Kocsis & Kocsisné Hodosi 1998, lk 47
  23. ↑ Kocsis & Kocsisné Hodosi 1998, lk 52
  24. ↑ Magyar Királyi Központi Statisztikai Hivatal. "A magyar szent korona országainak 1910. évi népszámlálása", kd I. Budapest, Athenaeum. 1912. Lk 22. Ungari keeles.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ülem-Ungari&oldid=6615394"