Ökoturism
Ökoturism on loodusturismi liik, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu.[1] Üldiselt mõistetakse ökoturismi kui keskkonnahoidlikku ja sotsiaalselt vastutustundlikku turismi, mis toetab nii kohalikku majandust kui ka looduskaitset kaitsealadel ning samas harib turisti kohaliku looduse ja kultuuri alal.[2] Ökoturism on turismi keskkonnasõbralik vorm. See on kvaliteetturism, mistõttu on seda traditsioonilise turismiga võrreldes palju raskem korraldada ning see nõuab nii turistilt kui ka reisikorraldajalt palju enam.[2]
Terminid muuda
Enamasti eristatakse mõisteid ökoturism, loodusturism (ingl k nature tourism) ja säästev turism (ingl k sustainable tourism). Ökoturismi ja loodusturismi vaheline oluline erinevus on see, et kui ökoturism peab esmatähtsaks sihtkoha igakülgset kaitset ja hoidmist, siis loodusturismi puhul ei pea see nii olema.[3] Säästev turism hõlmab aga kogu jätkusuutlikkusele orienteeritud turismikorraldust, seetõttu peavad mõned autorid ökoturismi säästva turismi allharuks.[4]
Ökoturismi on nimetatud ka keskkonnaturismiks, keskkonnasõbralikuks turismiks, ökoloogiliseks turismiks ja roheliseks turismiks.
Põhimõtted muuda
Terminit "ökoturism" kasutatakse ekslikult paljude loodusega seotud turismireiside puhul. Tegelikult saab ökoturismiks nimetada vaid reise, mille puhul on tähtsal kohal looduse ja kultuuri kaitsmine ja säilitamine, haridus, väikese mõjuga reisimine ning sotsiaalne ja kultuuriline panus reisi sihtkohtades. Rahvusvaheline Ökoturismi Ühendus (TIES – The International Ecotourism Society) on loonud kriteeriumid, mille alusel saab reisi liigitada ökoturismiks. Kriteeriumide järgi on oluline:
- minimeerida negatiivne mõju,
- suurendada teadlikkust keskkonnast ja kultuurist,
- positiivsete elamuste pakkumine nii külastajatele kui ka võõrustajatele,
- otsese majandusliku kasu pakkumine kultuuri ja looduse säilitamiseks,
- majandusliku kasu pakkumine kohalikele inimestele,
- tutvustada reisijale sihtkohariigi poliitikat, keskkonda ja sotsiaalelu.[5]
Neid kriteeriumeid peaksid järgima lisaks ökoturismireiside korraldajatele ka kõik ökoturistid.[6] Rahvusvahelise Ökoturismi Ühenduse kriteeriumid on põhjalikumalt lahti seletanud Martha Honey ning neid on tunnustanud mitu rahvusvahelist organisatsiooni ja ülikooli. Honey lisas nendele kriteeriumidele veel inimõiguste ja demokraatia toetamise.[7]
Definitsioonid ja ajalugu muuda
Ökoturismi idee sai alguse 1960. aastatel, ökoloogide ringkondades hakati ökoturismi põhjalikumalt käsitlema 1970. aastatel.[8] Teadlased turismivaldkonnas hakkasid ökoturismi ideed aktsepteerima 1980. aastatel.[8]1990. aastatel tunnistati ökoturism kõige kiiremini kasvavaks turismisektoriks ning WTO (World Tourism Organisation) andmetel on ökoturism ka praegu kõige kiiremini kasvav turismisektor.[2] Suur samm ökoturismi arengus oli 1998. aastal, kui ÜRO nimetas 2002. aasta ökoturismi aastaks.[9][10] Nüüdseks on ökoturismist saanud ülemaailmne nähtus.
Ökoturismi kontseptsiooni ja majandusharu areng on olnud väga kiire, seetõttu on üldine ja ühtne arusaam ökoturismist visa tekkima. Ökoturismil pole üht definitsiooni, kuna see peab sobima eri keskkondade, sotsiaalsete aspektide ja kultuuride jaoks. Näiteks ökoturism Austraalias erineb palju ökoturismist Ecuadoris. Selle tõttu on isikud ja institutsioonid eri maades võtnud kasutusele definitsioone, mis üksteisega täpselt ei kattu. Selline definitsioonide paljusus tekitab aga segadust ja seega tuleks leida ökoturismile ühtne definitsioon.[2]
David Fanell analüüsis 85 ökoturismi definitsiooni, mis olid kasutusel nii turismiäris kui ka akadeemilises kirjanduses. Ökoturismi definitsioonides sisaldus kõige rohkem viidet toimumiskohale, rohkuselt teisel kohal oli looduskaitse, kolmandal kultuur, neljandal kohaliku kogukonna tulu ja viiendal haridus. Olulisteks teguriteks ökoturismi mõiste arengus on selle üleilmne levik ning ökoturismi kui keerulise ja paljude huvigruppidega nähtuse olemasolu tunnustamine.[2]
Ühe arvamuse kohaselt sõnastas mõiste "ökoturism" 1965. aastal ameeriklasest rändur ja akadeemik Claus-Dieter (Nick) Hetzer, kes korraldas ka esimesed ökoturismireisid Yucatánis.[11]Levinuma arvamuse kohaselt on ökoturismi mõiste sõnastanud 1983. aasta juulis mehhiklasest arhitekt Hector Ceballos-Lascurain, keda peetakse ka selle mõiste populariseerijaks. "Ökoturism on keskkonnateadlik reisimine ja suhteliselt puutumatute looduspiirkondade külastamine looduse ja kultuuri nautimiseks ja austamiseks."[2] Seda definitsiooni on tunnustanud ka Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN – International Union for Conservation of Nature).[12]
Praegu maailmas levinuima definitsiooni sõnastas Rahvusvaheline Ökoturismi Ühendus järgmiselt: "Ökoturism on looduses vastutustundlik reisimine, mis toetab looduskeskkonna kaitset ja kohalike elanike heaolu."[2] Eestis on aga Eesti Ökoturismi Ühendus kasutusele võtnud definitsiooni "Ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu."[2]
Kui Euroopas rõhutakse ökoturismi defineerides kultuuri- ja looduspärandile, siis Rahvusvahelise Ökoturismi Ühenduse definitsioonis ei kasutata sõna „kultuur”. Rahvusvaheline Ökoturismi ühendus väldib oma definitsioonis "kultuuri", kuna Uus Maailm on kultuuriliselt mitmekesine ja pole selge, kas räägitakse põlisrahvaste kultuurist või uusasukate kultuurist. Sellest tulenevalt on Uue Maailma ökoturismis prioriteetne loodus ning kultuuripärandi tutvustamise asemel rõhutakse pigem kohalike elanike toetamisele.[2]
Olukord Eestis muuda
Ökoturismiga on Eestis tegeletud tõenäoliselt sama kaua kui turismiga. Ökoturismi tänapäevase kontseptsiooni maaletoojaks võib pidada Rootsi Ökoturismi ühendust eesotsas Jan Wigsteniga, kes tutvustas maailmas Eesti ökoturismi potentsiaali.[2] Praegu tegeleb Eestis ökoturismiga Eesti Ökoturismi Ühendus, mis kasvas välja kohaliku arengu programmi „Kodukant” alaprojektist. Aastatel 1994–1996 oli see „Kodukandi ökoturismi algatus”. 7. septembril 1996 loodi mittetulundusühing. Eesti Ökoturismi ühendus on „Kodukandi” liikumise liige ja ülemaailmse organisatsiooni (The Ecoturism Society) liige. Ühenduse eesmärk on teha koostööd, et arendada Eestis ökoturismi ja ühendada sellest huvitatuid, nii üksikisikuid kui ka organisatsioone.
Lisaks Ökoturismi Ühendusele moodustas 2008. aastal Tallinna Ülikool koos 11 ettevõttega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) klastriprogrammi raames ökoturismi klastri. Klastri eesmärkideks on parandada ökoturismitoodete kvaliteeti ja tõhustada turundust välisturgudel, et saavutada Eesti ökoturismi rahvusvaheline tuntus.[2][13] Ökoturismi klaster oma missiooniks seadnud "Loodus- ja kultuuripärandi jätkusuutliku kasutamise ja tutvustamise turismitoodete kaudu, kujundades inimeste väärtushinnanguid ja elustiili."[13]
Eestis on loodud ökoturismi põhimõtetele vastavate turismitoodete kvaliteedimärgis EHE (Ehtne ja Huvitav Eesti), mida hakati 2000. aastal välja andma.[2][14] EHE-märgise eesmärgiks on Eesti turismi kvaliteedi tõstmine ja ökoturismi propageerimine. EHE-märgise väljaandja on Eesti Ökoturismi Ühendus koostöös ühendusega Eesti Maaturism, EAS-i Turismiarenduskeskusega, „Kodukandi” liikumisega ja Eestimaa Looduse Fondiga[14]. EHE-märgis antakse tunnustatud turismiettevõttelt pärinevatele toodetele.
Eestil on suur potentsiaal ökoturismisektoris, kuid valdav osa teenuseosutajatest tegeleb sellega hobi korras oma põhitöö kõrvalt, seega on ka Eesti ökoturismiteenus väga ebaühtlase kvaliteedi ja hinnaga.[2]
Eestis õpetatakse ökoturismi (loodusturismi) spetsialiste Eesti Maaülikoolis.
Kriitika muuda
Vaatamata ökoturismi populaarsusele on seda ka kritiseeritud. Üheks kriitika põhjuseks on ühtse definitsiooni puudumine, mille tõttu on raske eristada ökoturismi teistest turismiliikidest. Ökoturismi kritiseerijad osutavad ka sellele, et aina suurenev turism puutumata kultuuriga piirkondadesse või ökosüsteemidesse võib neid alasid kahjustada. Turismireis põhjaliku planeerimiseta ja korraldamiseta võib ohustada reisisihtkoha keskkonda, kuna turismi jaoks vajalik infrastruktuur võib hävitada ökosüsteemi.
Kriitikute arvates võib ökoturism kohalikele kogukondadele negatiivset mõjuda, sest turistidelt saadav majanduslik kasu võib muuta poliitilist ja majandusliku olukorda. Selle tõttu võib piirkond muutuda turismist sõltuvaks ning panus kohalikesse majandussektoritesse väheneb.
Vaatamata kriitikale (öko)turismi populaarsus maailmas suureneb ja see muutub maailmamajanduses aina tähtsamaks.[5]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti Ökoturismi Ühenduse koduleht [1]Kasutatud 28.09.2013
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 Ökoturism, MTÜ Eesti Ökoturismi Ühendus, Tallinn 2010 [2] (vaadatud 26.09.2013)
- ↑ Ökologischer Tourismus und Naturtourismus [3]Kasutatud 11.08.2011
- ↑ Eco and Sustainable Tourism, The Sustainable Tourism Gateway [4]Kasutatud 11.08.2011
- ↑ 5,0 5,1 Ecotourism, Amanda Briney [5]Kasutatud 28.09.2013
- ↑ What is ecotourism, The International ecotourism society [6]Kasutatud 28.09.2013
- ↑ Defining ecotoursim, Untamed Path [7]Kasutatud 29.09.2013
- ↑ 8,0 8,1 Critical issues on ecotourism, James Higham, 2007 [8]
- ↑ 1998/40 - Declaring the year 2002 as the International Year of Ecotourism, Economic and Social Council, United Nations, 1998 [9]
- ↑ History of ecotourism, Refresh Articles [10]Kasutatud 29.09.2013
- ↑ The Encyclopedia of Ecotourism, Cabi Publishing
- ↑ Ecotourism Champion: A Conversation with Hector Ceballos-Lascurain, Ron Mader, 2005[11]
- ↑ 13,0 13,1 Eesti Ökoturismi klastri koduleht Kasutatud [12]Kasutatud 8.10.2013
- ↑ 14,0 14,1 Eesti ökoturismi kvaliteedimärgis EHE - 2006-2010 EHE-märgise kriteeriumid, Eesti Ökoturismi Ühendus, 2007