Ökoteoloogia

Ökoteoloogia (inglise ecotheology) on konstruktiivse teoloogia vorm, mille huvikeskmes on religiooni ja looduse vahekord, eriti keskkonnaprobleemide vaatenurgast.

Tavaliselt on ökoteoloogia lähtekohaks eeldus, et on olemas seos inimese religioosse/vaimse maailmavaate ja looduse allakäigu vahel. Ta uurib, kuidas vastasmõjuvad omavahel ökoloogilised väärtused, nagu nt jätkusuutlikkus, ja looduse allutamine inimese poolt.

Ökoteoloogia liikumisest on võrsunud arvukalt usulis-keskkonnakaitselisi projekte üle kogu maailma. Kasvav teadlikkus keskkonnakriisist on viinud laialdasele usulisele refleksioonile inimese ja planeedi omavahelise suhte üle. Säärasel refleksioonil on ilmseid pretsedente enamikus usulistes traditsioonides, eeskätt eetika ja kosmoloogia valdkonnas, ning seda võib käsitleda loodusteoloogia allharu või kaasnähuna.

Kristliku ökoteoloogia kohta on kirjutanud jesuiidi preester ja paleontoloog Pierre Teilhard de Chardin ja filosoof Alfred North Whitehead.

Protestantismis on selle tuntud esindajateks John B. Cobb (juunior) ja Jürgen Moltmann, ökofeminismis aga teoloogid Rosemary Radford Ruether, Catherine Keller ja Sallie McFague.

Loomisteoloogia on teine oluline ökoteoloogia avaldumisvorm, mida on arendanud ja populariseerinud endine katoliku preester Matthew Fox. Kristlikule ökoteoloogiale on jätnud jälje ka juudi teoloogid Abraham Joshua Heschel ja Martin Buber, kes on ühtlasi olnud märkimisväärseks inspiratsiooniallikaks juudi ökoteoloogiale.

Hinduistliku ökoteoloogia esindajaks on Vandana Shiva. Liberaalne islamiteoloog Seyyid Hossein Nasr kutsus ühena esimestest üles ümber hindama Lääne suhet loodusesse.

Kasutatud allikad

• See artikkel on tõlgitud ingliskeelse Vikipeedia artikli Ecotheology [1] põhjal (15.01.2012).