Õpitud abitus
Õpitud abitus (inglise keeles learned helplessness) on seisund, milles loom või inimene, kes on pandud ebameeldivasse keskkonda, mida ta oma käitumisega ei saa mõjutada, ei muuda oma käitumist ka siis, kui keskkonnatingimused on muutunud selliseks, kus tal oleks võimalik ebameeldivust vältida. Sealjuures on õpitud abituse kujunemisel olulisem keskkonnatingimuste kontroll, mitte ebameeldivuse määr. Õpitud abituse teooria kohaselt võib kliiniline depressioon tuleneda tajutud kontrolli puudumisest keskkonna üle.[1]
Õpitud abituse vastand on tegevusvõimekus ehk agentsus.[2]
Eksperiment muuda
Õpitud abituse avastas Martin Seligman, tehes katseid koertega. Hiljem on katseid korratud ka rottide, tuvide ja ahvidega. Katse alguses tekitatakse loomale korduvalt valu stiimuliga, millest ta ei pääse (enamasti mõõdukas elektrilöök). Viimaks loom lõpetab üritamast valu vältida ning muutub passiivseks ja loiuks. Seejärel katsetingimust muudetakse, pannes looma uude puuri, kust on võimalik põgeneda. Erinevalt loomadest, kes kas ei saanud elektrilööke või said neid varem nii, et need olid välditavad, ei tee õpitud abitusega loom midagi valust pääsemiseks. Samal ajal loomad, kes pole varem õppinud, et valu ei ole võimalik vältida, põgenevad tollest katsetingimusest. Sealjuures ei teki see efekt kõigil loomadel – on leitud, et umbes kolmandik loomi põgeneb ka vaatamata varem väljakujunenud õpitud abituse sümptomitele.[3][4]
Inimesed muuda
On leitud, et erinevalt loomadest võivad inimestel kujuneda õpitud abituse sümptomid ka mudelõppimise tagajärjel (nähes teist inimest kontrollimatus olukorras).[5] Õpitud abitus võib jääda ühe olukorra spetsiifiliseks, kuid võib ka laieneda teistele situatsioonidele.[6] Inimestel seostatakse õpitud abituse sümptomeid (passiivsus, kaalu ja isu kaotus, sotsiaalsed ja seksuaalsed probleemid) depressiooniga. Lisaks psüühilistele probleemidele võib õpitud abitus mõjutada negatiivselt füüsilist tervist. Mida enam tajuvad inimesed oma keskkonda kontrollimatu ja ettearvamatuna, seda enam stressis nad on. Õpitud abitus võib mõjutada negatiivselt ka tervislikke toitumisharjumusi, trennitegemist, ravi otsimise tahet, kuna inimesed usuvad ekslikult, et neil pole jõudu muutuda.[7]
Vastand muuda
Õpitud abituse vastand on tegevusvõimekus: tegevusvõimekal inimesel on pealehakkamist ja eneseusku ning ta oskab elus toime tulla. Sarnaselt õpitud abitusele on ka tegevusvõimekus õpitud, see ei ole kaasasündinud, see on elu jooksul kujunev ja arendatav. Agentsus tagab võimekuse juhtida oma elu, seada eesmärke, nende poole püüelda ja otsuseid langetada. See kõik eeldab inimeselt kriitilist mõtlemisoskust.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Bower, Gordon H. (1981). "The psychology of learning and motivation: advances in research and theory". Academic Press, Harcourt Brace Jovanovich.
- ↑ 2,0 2,1 Harrik, Airika (21. juuli 2023). "Vene koolide sovetlik pedagoogika teeb tulevastele kodanikele karuteene". ERR. Vaadatud 21. juulil 2023.
- ↑ Seligman, M.E.P. & Maier, S.F. (1967). "Failure to escape traumatic shock". Journal of Experimental Psychology, 74, lk 1–9.
- ↑ Overmier, J. B. and Seligman, M.E.P. (1967). "Effects of inescapable shock upon subsequent escape and avoidance responding". Journal of Comparative and Physiological Psychology, 63, lk 28–33.
- ↑ Bandura A. (1986). "Social foundations of thought and action: A social cognitive theory". Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.
- ↑ Hiroto, D.S. & Seligman, M.E.P. (1975). "Generality of learned helplessness in man". Journal of Personality and Social Psychology, 31, lk 311–27.
- ↑ Henry, P.C. (2005). "Life stress, explanatory style, hopelessness, and occupational stress". International Journal of Stress Management, 12, lk 241–56.
Välislingid muuda
- Õpitud abitus. Tartu Naiste Varjupaik