Õiguskeel
Õiguskeel (ingl legal language) on eesti üldkeelel põhinev ja selle struktuuri järgiv oskuskeel, mis sisaldab õigusteaduse valdkonnaga seotud termineid ning mida peavad tundma õigusharu asjatundjad. Selline juriidiline keel on vajalik õigusteaduslike probleemide mõistmiseks ja lahendamiseks.[1]
Õiguskeel on ka õigusaktide keel, sh seaduskeel, mida kasutatakse näiteks dokumentide koostamiseks. Õigusaktide keele kasutamise peamine nõue on arusaadavus. Seda kasutavad mitte ainult õigusteaduskonna spetsialistid, vaid ka tavainimesed.[1]
Õiguskeel oskuskeelena muuda
Õiguskeelt oskuskeelena on iseloomustatud mitte ainult erialaterminitega, vaid ka põhjendamatult omapärase grammatika kasutamisega tekstides.[2] Kuna tänapäevane õiguskeel on arenenud ladina keelest, säilitab see ka ladina keele struktuuri. Õiguskeeles kasutatakse liigselt nominaalstiili, mis on seletatav selle abstraktsiooniga. Samuti kasutatakse lausetes verbi asemel teonime ning mõisted esinevad just nimisõnadena.[3] Tekstiloojad kasutavad palju ne-, line-, ja lik-liiteid (regulatiivne norm vrd regulatiivnorm) ning nimisõnatõve tühiväljendeid (antud, käesolev). Selline ametlik väljendusviis muudab tekstist arusaamise keerulisemaks.[2]
Õigustekstid on süntaktiliselt keerukad. Laused on pikad, mille tõttu on nendest raske aru saada. Õigustekstides on palju täiendifraase ja lauseid, mille põhisõnumit on raske leida. Õigustekstide laused on neli korda pikemad ja keerukamad kui laused, mida kasutatakse igapäevasuhtluses.[2]
Õiguskeel seaduskeelena muuda
Seadused on loodud kogu ühiskonnale. Nende sõnastamine on vajalik kogu seadusloome edendamiseks ja õiguskultuuri arendamiseks. Seadusi peab formuleerima selgelt, täpselt ning nii, et need oleksid raskusteta arusaadavad.[4]
Seaduskeelt iseloomustavad järgmised tunnused:
- „ametlikkus (kindel juriidiline vorm, mida kasutab parlament, nt dokumentide koostamiseks);
- väljenduse neutraalsus (mõjutab mitte tundeid, vaid mõistust);
- ülekantud tähendusega sõnade mittekasutamine (ei kasutata rahvalikke ega kirjanduslikke väljendeid);
- teksti loogiline ülesehitus;
- ühetaoliste terminite kasutamine;
- maksimaalne täpsus (lause edastab kogu mõtte, mida seadusandja väljendab) ja selgus (erialaterminite kasutamine);
- vastuolude puudumine;
- normatiivsed laused ja kindel kõneviis;
- konstateeriv (kui sättel puudub kohustav olemus) või imperatiivne sõnastus;
- arusaadavus (tuleb järgida mõistlikkust);
- väike keelendite arv (väljendil on nii palju tähendusi, kui vaja on).“[5]
Seaduses peab olema nii palju sõnu, kui on vaja sellest ammendavalt arusaamiseks.[6]
Tõlkimine muuda
Seaduskeel on loodud kogu riigi rahvale ning selle kasutajad peavad kehtivast õiguskorrast ja kõikidest uutest seadustest samamoodi aru saama.[1] Õigusterminid on stabiilsed ning konkreetse sisuga. Uue õigustermini kasutuseletulek tähendab, et juristid ja keeleteadlased on jõudnud kokkuleppeni.[7]
Inimene peab seadusi rakendama eriliste tõlgendajate abita. Seadus on täiuslik siis, kui seda ei ole vaja tõlgendada.[8]
Õigustõlge on keeruline erinevate õigussüsteemide tõttu. Eesti kuulub Mandri-Euroopa õigussüsteemi, Inglismaal ja Põhja-Ameerikas on angloameerika õigussüsteem (common law). Sel juhul ei tõlgita mitte ühest keelest teise, vaid arvestatakse ka õigussüsteemide omapäradega. Rooma õigus on mõjutanud Mandri-Euroopa õiguskeele mõistete süsteemi, common law on aga arenenud sõltumatult.[9] Seepärast on vaja uurida, kas tõlgitav fraas või termin eksisteerib Eesti õiguses või mitte. Mõnikord on vaja vältida otse tõlkimist ning kasutada Eesti õiguses olevat terminit (ingliskeelne termin null and void and of no effect tõlgitakse kui õigustühine). Hea tõlkimine tähendab seda, et tekst on arusaadav ning mõte on jäänud muutmata.[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 U. Mereste. Seaduskeele struktuur sotsiolingvistika seisukohast vaadatuna. Õiguskeel 1995, nr 5, lk 8–15.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 I. Kukk. Õiguse ja halduse keel – seisund ja väljavaated. Õiguskeel 2002 nr 5, lk 6–12.
- ↑ R. Narits, Õiguskeele areng vajab sisulisi ja institutsioonilisi lahendusi. Õiguskeel 2002 nr 4, lk 4-5.
- ↑ A. Mõttus. Seaduse sõnastamine ja terminoloogia. Õiguskeel 1997, nr 1, lk 47.
- ↑ A. Mõttus. Seaduse sõnastamine ja terminoloogia. Õiguskeel 1997, nr 3, lk 34–36, 38, 42, 44–46.
- ↑ U. Mereste. Seaduste sõnastamise minimaalsusnõudest. Õiguskeel 1996, nr 1, lk 39, 40, 43.
- ↑ 7,0 7,1 R. Sõlg. Tõlkimine ja õigusterminoloogia. Õiguskeel 1999, nr 1, lk 24–26.
- ↑ U. Liivaku. Õiguskeel on kirjakeele osa. Õiguskeel 1996, nr 3, lk 6.
- ↑ T. Haaring. Õigustekstide tõlkimine nõuab teadmisi õigussüsteemist ja tõlkimise põhimõtetest. https://www.rmp.ee/ettevotlus/kasulik/oigustekstide-tolkimine-nouab-teadmisi-oigussusteemist-ja-tolkimise-pohimotetest-2013-11-18 (21.10.2019).
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Õiguskeel |