Õigushüve

Õigushüve all mõistetakse karistusõiguses sotsiaalseid väärtusi, mida tuleb õiguslikult kaitsta. Nende kaitsmiseks tuleb rakendada riigi karistusvõimu.

Õigushüve on inimeste sotsiaalseks kooseluks vajalik eluline hüve, sotsiaalne väärtus. Sellised elulised hüved on inimese elu, tervis, seksuaalne puutumatus, omand.

Kaitstav õigushüve erineb konkreetse teo ründeobjektist: näiteks tapmise puhul on kaitstav õigushüve inimelu, rünnatakse aga konkreetset inimest.

Õigushüved on ühiskonnas olemasolevad sotsiaalsed hüved. Õigushüvedeks muudab nad nende õiguslik kaitstus.

Õigushüvede kaitses väljendub ühiskonna põhiväärtuste vahetu kaitse.

Õigushüved moodustavad ühiskonnas süsteemi, mis üldiselt on tuletatav põhiseadusest ning inimõigusi käsitlevatest rahvusvahelise õiguse allikatest (näiteks Inimõiguste ülddeklaratsioon, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon).

Karistusõiguslik õigushüvede süsteem peab vastama põhiseadusliku korra süsteemile, ta ei tohi seda ületada ega oluliselt kitsendada. Esimesel juhul hakkaks karistusõigus ahistama põhiõigusi (tegevusvabadus, liikumis- või sõnavabadus), teisel juhul võivad mõned olulised väärtused jääda karistusõigusliku kaitseta.

Õigushüve kontseptsiooni positiivseks küljeks on see, et sellisele alusele rajatud karistusõigus ei otsusta ise inimkäitumise eetilise sisu üle, ta kaitseb vaid olemasolevaid väärtusi. Puuduseks on sellel kontseptsioonil õigushüve ebapiisav defineeritus.