Évora Monte leping

Évora Monte leping (ka Évora Monte konventsioon või Évora Monte kontsessioon) on 26. mail 1834 Portugalis Alentejo piirkonnas Évora Montes sõlmitud leping, mis lõpetas kuus aastat (18281834) kestnud miguelistide sõjad.[1]

Lepingu põhipunktiks oli kuningas Miguel I loobumine nõuetest Portugali troonile ja lahkumine eluaegsesse eksiili.

Liberaalide (Dom Pedro ja Maria II toetajad) nimel kirjutasid lepingule alla Terceira hertsog António José Severim de Noronha ja Saldanha krahv João Carlos de Saldanha Oliveira e Daun, konservatiivide (Miguel I toetajad) nimel allkirjastas lepingu kindralleitnant José António Azevedo e Lemos.[1]

Lepingu artiklid muuda

Évora Monte lepingus oli esialgu 9 artiklit, millele lisati järgmisel päeval veel 4 artiklit:[2]

  • 1. artikkel – üldine amnestia kõigi alates 21. juulist 1826 sooritatud poliitiliste kuritegude eest;
  • 2. artikkel – kõik amnesteeritud portugallased ja välismaalased võivad soovi korral vabalt koos oma varaga kuningriigist lahkuda;
  • 3. artikkel – kõik ohvitserid säilitavad neile seaduslikus korras antud auastmed;
  • 4. artikkel – kõik riigiametnikud ja vaimulikud võivad ametis jätkata, kui nende teened ja võimed annavad selleks alust;
  • 5. artikkel – Dom Miguelile määratakse aastane pension summas 60 miljonit reaali ja ta säilitab kogu oma isikliku vara, kuid peab loovutama Portugali kroonile ja eraisikutele kuuluvad juveelid ning muud esemed, mida ta kasutas kuningana;
  • 6. artikkel – Dom Miguelile kindlustatakse talle sobivas sadamas lahkumine riigist Nelikliidu sõjalaeval, tagades tema ja ta kaaskonna puutumatus;
  • 7. artikkel – Dom Miguel kohustub riigist lahkuma 15 päeva jooksul ning mitte kunagi tagasi pöörduma Portugali või Portugali kolooniatesse;
  • 8. artikkel – kõik Dom Miguelile allunud väeüksused peavad toimetama oma relvad neile määratud kogumispunktidesse;
  • 9. artikkel – kõik Dom Miguelile ustavad väeüksused kohustuvad rahumeelselt laiali minema.

Lisaartiklid:

  • 1. artikkel – kõikidele veel Dom Miguelile ustavatele sõjaväe- ja tsiviilvõimudele saadetakse kohe teated, milles neid kohustatakse edaspidi alluma kuninganna Maria II valitsusele;
  • 2. artikkel – eelmine artikkel laieneb ka kõigile kiriku-, tsiviil- ja sõjaväevõimudele Portugali kroonikolooniates;
  • 3. artikkel – Dom Miguel lahkub 30. mail 1826 Évorast Sinesesse, kus ta asub laevale, et riigist lahkuda;
  • 4. artikkel – 31. mail 1826 on kõik Évoras asuvad Dom Migueli väeüksused kohustatud loovutama oma relvad kohalikus sõjakoolis.

Genova protest muuda

Kohe oma uude elukohta Genovasse saabumise järel 20. juunil 1834 saatis Dom Miguel pöördumise kõigile Euroopa õukondadele, milles ta rõhutas, et Évora Monte leping on õigustühine, sest selle surusid talle jõuga peale Nelikliidu valitsused:

„Nende sündmuste tagajärjel, mis sundisid mind minu Portugali valdustest lahkuma ja loobuma ajutiselt seal oma võimu teostamisest, nõuavad minu isiklik au, minu ustavate alamate huvid ning lõpuks ka õiglus ja käitumisnormid, et ma protesteeriksin – mida ma käesolevaga kogu Euroopa silme all ka teen – nii mainitud sündmuste kui ka kõigi uuenduste vastu, mida praegu Lissabonis asuv valitsus vastuolus kuningriigi alusseadustega on juba sisse viinud või viib edaspidi. Eespool toodud faktide põhjal võib järeldada, et minu nõustumine kõigi tingimustega, mille surusid mulle peale kahe, Madridis ja Lissabonis asuva valitsuse kindralite juhtimise alla antud ülekaalukad jõud kahe suurriigi nõusolekul, oli kõigest ajutine akt eesmärgiga päästa minu alamad Portugalis õnnetustest, millest minu õiglane vastupanu poleks suutnud neid säästa, arvestades ootamatut ja alusetut rünnakut sõbraliku liitlasriigi poolt.

Kõigest sellest lähtudes olen ma kindlalt otsustanud teha niipea kui see on minu võimuses (vastavalt minu aule ja kohusele) kõigile Euroopa riikidele teatavaks minu isiku ja õiguste vastu suunatud agressiooni ebaõiglane olemus; protesteerida, mida ma praegu teen, 26. mai kapitulatsiooni vastu, mille pani mulle ette praegu Lissabonis eksisteeriv valitsus ja mille ma olin sunnitud allkirjastama, et ära hoida suuremad õnnetused ning säästa minu ustavate alamate elu. Sellest lähtuvalt tuleb see kapitulatsioon tunnistada tühiseks ja kehtetuks.[3]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Smith, John Athelstane. Memoirs of Field-Marshal the Duke de Saldanha, with Selections from His Correspondence. Volume 1 London, J. Murray, 1880, p. 398.
  2. Colburn, H. The Convention of Evora Monte. – The United Service Journal. Part 3. London, H. Colburn, 1834, pp. 497–507.
  3. Colburn, H. The Convention of Evora Monte. – The United Service Journal. Part 3. London, H. Colburn, 1834, p. 501.