Äyrämöised
Äyrämöised (soome mitmus äyrämöiset, ka ägrämöiset, ainsus äyrämöinen) on ajalooline soome hõim Karjalas Karjala kannase lääneosas ning üks kahest ajaloolisest ingerisoome hõimust Ingerimaal.
Nii algkodus Karjalas kui ka hiljem Ingeris võis äyrämöiste kõrval eristada teist ajaloolist soome hõimu, kelleks olid savakod. Hõimu nimetus tulebki selle varasemast algkodust, muistsest Äyräpää (Äkräpää) maakonnast Karjala kannasel, mis on omakorda tuletatud hõimu mütoloogilise esiisa ja jumala Äkräs (Ägräs) nimest. Äyrämöiset ise, nagu ka savakod, nimetasid ennast reeglina soomlasteks (suomalaiset), oma keelt soome keeleks või selle murdeks[1].
Ingerimaale hakkasid äyrämöised sisse rändama pärast piirkonna minekut Rootsi võimu alla 17. sajandi alguses. Nende kõrval asus samalajal Ingerimaale ümber ka hulgaliselt Karjala kannase idaosast, Savost ja Viiburi lääni läänepoolsetest osadest pärit savakoid.
1848. aastal loendas vene etnograaf Peter von Köppen Ingerimaal kokku 29 242 äyrämöist ja 43 080 savakot. Äyrämöiste põhiliseks asualaks Ingeris olid Toksova, Lempaala, Vuole, Kaprio, Tyrö ja Liissilä kihelkonnad, kus nad moodustasid enamuse rahvastikust. Samuti leidus äyrämöiseid Tuutari, Hietamäki, Skuoritsa, Serepetta, Kolppana, Koprina ja Inkere kihelkonnas, kus leidus nii eraldi äyrämöiste ja savakote külasid kui ka segakülasid.[1]
Nii Karjalas kui ka Ingerimaal moodustasid äyrämöised ja savakod pikka aega omaette etnilised grupid, kellel oli oma selgelt eristatav keelemurre, kombestik ja rahvarõivad. Hõimudevahelised abielud praktiliselt puudusid või olid harvaesinevad ning segaabieludes õpetasid ja andsid emad lastele edasi just oma kultuuritavad. 19. sajandi keskpaigas olid hõimudevahelised kultuurilised erinevused veel selgesti eristatavad, kuid järk-järgult omavaheline läbikäimine tihenes, sh suurenes segaabielude arv, ning 20. sajandi alguseks olid kahe hõimu vahel alles veel vaid keelelised erinevused.
Rahvariided muuda
Äyrämöise naise rahvariide üheks eristavaks tunnusjooneks on rekko – nelinurkne mitmevärviline (põhivärvid punane ja kollane) tikand särgi rinnusel. Samuti on tikandid särgi kaelusel ja õlgade juures varrukatel. Särgi peal kanti suvel linasest riidest valget eest avatud jakki – kostuli, talvel tikanditega kaunistatud kuube. Rahvarõiva villane seelik on sinine punase ülaosaga või punane sinise ülaosaga. Seeliku juures kanti sageli villast või linast värviliste tikanditega põlle. Vööna kanti kirivööd, mis asetati keha vasakule poolele. Peas kandsid vallalised naised tikandi või ornamentidega kaetud peapaela- või võru – seppäli. Abielunaise peakate oli huntu – linasest riidest valge pearätt värvilise tikandiga. Rõivaste juurde kuulusid valged sukad. Jalanõudena kantti pruune või musti nahast kingi.
Meestel eraldi rahvarõivad puudusid.
Äyrämöiste rahvarõivad olid arhailisemad ja traditsioonilisemad kui savakote riided, sarnanedes üldjoontes Karjalas kantavate rahvarõivastega. Savakod olid riietuselt modernsemad ning läksid kergemini kaasa uute moevooludega. Savakote rahvarõivad sarnanesid üldjoontes Soomes kantavate rahvarõivastega.