Redaktsioon: 4. aprill 2008, kell 17:58 redigeeri Akra (arutelu \| kaastöö) 12 510 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 4. aprill 2008, kell 21:06 redigeeri eemalda Akra (arutelu \| kaastöö) 12 510 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
20. rida: '''Tarbatu lahing''' ka '''Tharbata lahing''', '''Tarbatu piiramine''', '''Tharbata piiramine''' või '''Tartu lahing''', mis toimus [[15. august]]il [[1224]] orduvägede ja eestlaste ning venelaste vahel. Tharbatu piiramine oli viimane [[lahing]] [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus\|muistses vabadusvõitluses]] [[Eesti]] mandril. [[1223]]. aastal piirati Tarbatu linnust viie päeva jooksul, kuid suutmata tugevat linnust vallutada rööviti peale piiramist ümbruskonda ja lahkuti peale seda röövsaagiga Liivimaale. [[1223]]. aasta lõpul jõudis [[Tharbatu]]sse vürst [[Vjatško]] oma 200 mehega. Vjatškole oli [[Novgorod]]ist lubatud valitsusvõim Tharbatus ja kõigis teistes [[maakonda]]des, mille ta suudab enda võimu alla võtta. Sisuliselt tähendas see Venemaale alluva vürstkonna loomise katset Eestis. Ugandlased olid sunnitud kõik välja kannatama, sest sakslaste vastaseks võitluseks oli abi tõepoolest hädavajalik. Maad, mis tõrkusid Vjatškole [[andam]]it tasumast, langesid venelaste rüüstamise alla.▼ ''Pärast seda saatsid novgorodlased kuningas Vjatsko, kes oli kunagi surmanud Kokneses Riia piiskopi mehed ja andsid talle raha ja kakssada meest kaasa, usaldades talle valitsusvõimu Tarbatus ja teistes provintsides, mis ta suudab endale alistada. Ja see kuningas tuli oma meestega Tabatusse ja linnuse omad võtsid ta rõõmuga vastu, et saada tugevamaks sakslaste vastu, ja andsid talle makse ümberkaudsetest provintsidest ja kes iganes andameid ei tasunud, nende vastu suunas ta sõjaväe ja laostas kõik temale vastuhakkajad maad Vaigast kuni Virumaani, Virumaalt kuni Järvamaani ja Sakalani, ja tegi kristlastele kõike kurja, mida suutis.'' <ref>Tõlkiniud [[Richard Kleis]], toimetanud [[Enn Travel]] [[Henriku Liivimaa kroonika]], [[Olion]], Tallinn 1993, lk 175 lg 5. </ref> ▲[[1223]]. aasta lõpul jõudis [[Tharbatu]]sse vürst [[Vjatško]] oma 200 mehega. ~~Vjatškole~~Vjatško oli [[Novgorod]]ist lubatud valitsusvõim Tharbatus ja kõigis teistes [[maakonda]]des, mille ta suudab enda võimu alla võtta. Sisuliselt tähendas see Venemaale alluva vürstkonna loomise katset Eestis. Ugandlased olid sunnitud kõik välja kannatama, sest sakslaste vastaseks võitluseks oli abi tõepoolest hädavajalik. Maad, mis tõrkusid Vjatškole [[andam]]it tasumast, langesid venelaste rüüstamise alla. [[1224]]. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tharbatu, mida kahel piiramisel ei oldud suudetud vallutada. Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega [[15. august]]il kolmandat korda Tharbatu alla. Vürst Vjatškod keelitati veel kord eestlastest lahku lööma, aga vürst lükkas ettepaneku tagasi, lootes talle lubatud abiväele Venemaalt. Kroonik [[Henriku Liivimaa kroonika\|Henrik]] suhtub üldse temasse suure meelepahaganing mainib teda kroonikas neljal korral, nimetades teda kord "vanaks kuradiks", kord "vana kõige kurja juureks".▼ [[14. aprill]]il [[1224]] piiras [[Mõõgavendade ordu]] koos abivägedega viie päeva jooksul Tarbatut, kuid ei sutnud seda järjekordselt vallutada ning lahkus ümbruskonda röövides. Algas tõsine piiramine. Ehitati suuremaid ja väiksemaid [[kiviheitemasin]]aid, millega loobiti linnusesse kive ja tulist rauda ehk nn. tulepotte. Kaheksa päevaga ehitati kõrge [[piiramistorn]], mis nihutati järk-järgult linnusele lähemale. Pidevalt õõnestati alt kaevates valli. Kanti kokku puuriitu ja pandi need põlema, et tuli linnuseni kanduks. Kaitsjad loopisid oma kiviheitemasinatega kive vastu, ahistasid piirajaid [[vibu]]- ja [[ammunool]]tega. Rahu ei antud teineteisele ka öösiti, siis korraldati sõjamänge, karjuti vastastikku, täristati [[mõõk]]u vastu [[kilp]]e, põristati trumme ning puhuti [[vilepill]]e ja pasunaid. ▼ 1224. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tharbatu, mida kahel piiramisel ei oldud suudetud vallutada. Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega [[rukkimaarjapäev]]al [[15. august]]il kolmandat korda Tharbatu alla. Sõjakäiku juhtis [[piiskop Albert]] oma venna [[piiskop Hermann]]iga. ▲[[1224]]. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tharbatu, mida kahel piiramisel ei oldud suudetud vallutada. Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega [[15. august]]il kolmandat korda Tharbatu alla. Vürst Vjatškod keelitati veel kord eestlastest lahku lööma, aga vürst lükkas ettepaneku tagasi, lootes talle lubatud abiväele Venemaalt. Kroonik [[Henriku Liivimaa kroonika\|Henrik]] suhtub üldse temasse suure ~~meelepahaganing~~meelepahaga ning mainib teda kroonikas ~~neljal~~seitsmel korral, nimetades teda kord "vanaks kuradiks", kord "vana kõige kurja juureks". ▲Algas tõsine piiramine. Ehitati suuremaid ja väiksemaid [[kiviheitemasin]]aid, millega loobiti linnusesse kive ja tulist rauda ehk ~~nn.~~nõnda nimetatud tulepotte. Kaheksa päevaga ehitati kõrge [[piiramistorn]], mis nihutati järk-järgult linnusele lähemale. Pidevalt õõnestati alt kaevates valli. Kanti kokku puuriitu ja pandi need põlema, et tuli linnuseni kanduks. Kaitsjad loopisid oma kiviheitemasinatega kive vastu, ahistasid piirajaid [[vibu]]- ja [[ammunool]]tega. Rahu ei antud teineteisele ka öösiti, siis korraldati sõjamänge, karjuti vastastikku, täristati [[mõõk]]u vastu [[kilp]]e, põristati trumme ning puhuti [[vilepill]]e ja pasunaid. Lõpuks otsustasid sakslased üldise tormijooksu kasuks. Esimesena linnusesse tungijat lubati ülendada suure auga ja tasuks anda talle hobuseid ning suursuguseim vang, välja arvatud Vjatško, kes otsustati tõsta üle kõigi sellega, et ta kõrgeima oksa külge puuakse.

Tartu lahing (1224): erinevus redaktsioonide vahel