Carlo Gozzi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
16. rida:
Sama rada jätkas ka Gozzi järgmine näidend „Kuninglik hirv”, mis esietendus vaid mõni kuu hiljem. Idamaade muinasjuttudest on inspireeritud „Turandot” ja „Madu-naine”, samuti „Zobeide”, „Õnnelikud kerjused”, „Türgi koletis” ja „Zeim, võlurite kuningas”. „Armastus kolme apelsini vastu” temaatika juurde pöördub ta tagasi näidendis „Roheline lind”, mida võiks nimetada filosoofiliseks muinasjutuks. Lõpuks võtab Gozzi kasutusele hispaania stiili, kuid tema hilisemates näidendites puudub varasemate uudsus ja värskus.
Kuigi Gozzi näidendid saavutasid Veneetsias omal ajal isegi nii suure menu, et sundisid Goldonit ja Chiarit mujalt publikut otsima, on ta oma kodumaal olnud läbi aegade märksa vähem tuntud ja tunnustatud kui mujal – eriti võrdluses Goldoniga, kellest sai itaalia dramaturgia vaieldamatu suurkuju. Seevastu on tema looming pälvinud rohkelt rahvusvahelist tähelepanu – seda on imetlenud ja sellest on inspiratsiooni ammutanud [[Johann Wolfgang von Goethe]], [[Friedrich von Schiller]], [[Ludwig Tieck]], [[E. T. A. Hoffmann]], [[Vsevolod Meierhold]], [[Jevgeni Vahtangov]]. Gozzi muinasjuttnäidendid on olnud ka ooperilibretode aluseks, olgu siinkohal näiteks [[Giacomo Puccini]] "[[Turandot]]" või [[Sergei Prokofjev]]i [[Armastus kolme apelsini vastu (ooper)|"Armastus kolme apelsini vastu"]].
Tema kogutud teosed avaldati 1792. aastal Veneetsias kümnes köites.
| |||