Carlo Gozzi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
Accademia dei Granelleschi pingutused näisid nurjavat [[Pietro Chiari]] ja [[Carlo Goldoni]], kes kirjutasid vanade itaalia [[komöödia]]te asmele uusi [[draama]]sid, mis olid mõjutatud [[prantsuse]] eeskujudest.
Accademia dei Granelleschi liikmena avaldas Gozzi mitu teravat kirjutist Goldoni ja Chiari arvel, süüdistades neid vulgaarsuses ja halvas stiilis ning naeruvääristades Goldoni [[teatrireformi]]. Viimane oli seisukohal, et ''[[commedia dell'arte]]'' on mandunud laadapalaganiks, tema soov oli muuta maskid tegelasteks ja asendada improvisatsioon lahtikirjutatud dialoogiga, samuti kritiseeris ta allakäinud aristokraatiat ning püüdis tuua lavale reaalset elu. Konservatiivne, kõrgkultuuri taotlev Gozzi leidis aga, et teater ei peaks olema elu kopeerimine, vaid jääma iseendaks – ''commedia dell'arte''<nowiki>'s</nowiki> nägi ta näitlejameisterlikkuse tippsaavutust, itaalia kultuuri pärli. Ta pidas Goldonit küll andekaks, kuid nimetas tema näidendeid ülemäära ettearvatavateks ja pealiskaudseteks ning süüdistas teda liiga agaras püüdes rahvale meeldida. Demonstreerimaks, kui lihtne on publikumenu võita ka lapsiku pealkirja ja jaburavõitu süžeega, kui lugu on osavalt teostatud, kirjutas Gozzi [[1761]]. aastal oma esimese näidendi "[[Armastus kolme apelsini vastu (näidend)|Armastus kolme apelsini vastu]]", muutes tuntud muinasjutu üsna otseseks satiiriliseks vastulauseks vastaste aadressil.
Tänu “Armastus kolme apelsini vastu” esmalavastuse publikumenule mõistis Gozzi, milline dramaturgiline potentsiaal on fantastikamuinasjutul. Vastukaaluks Goldoni elulisele teatrile töötas ta nüüd välja hoopis teistsuguse mudeli, mis rõhub imetabasele ja kasutab julgelt fantaasiaküllaseid lahendusi.
17. rida ⟶ 16. rida:
Sama rada jätkas ka Gozzi järgmine näidend „Kuninglik hirv”, mis esietendus vaid mõni kuu hiljem. Idamaade muinasjuttudest on inspireeritud „Turandot” ja „Madu-naine”, samuti „Zobeide”, „Õnnelikud kerjused”, „Türgi koletis” ja „Zeim, võlurite kuningas”. „Armastus kolme apelsini vastu” temaatika juurde pöördub ta tagasi näidendis „Roheline lind”, mida võiks nimetada filosoofiliseks muinasjutuks. Lõpuks võtab Gozzi kasutusele hispaania stiili, kuid tema hilisemates näidendites puudub varasemate uudsus ja värskus.
Kuigi Gozzi näidendid saavutasid Veneetsias omal ajal isegi nii suure menu, et sundisid Goldonit ja Chiarit mujalt publikut otsima, on ta oma kodumaal olnud läbi aegade märksa vähem tuntud ja tunnustatud kui mujal – eriti võrdluses Goldoniga, kellest sai itaalia dramaturgia vaieldamatu suurkuju. Seevastu on tema looming pälvinud rohkelt rahvusvahelist tähelepanu – seda on imetlenud ja sellest on inspiratsiooni ammutanud [[Johann Wolfgang von Goethe]], [[Friedrich von Schiller]], [[Ludwig Tieck]], [[E. T. A. Hoffmann]], [[Vsevolod Meierhold]], [[Jevgeni Vahtangov]]. Gozzi muinasjuttnäidendid on olnud ka ooperilibretode aluseks, olgu siinkohal näiteks [[Puccini]] "[[
Tema kogutud teosed avaldati 1792. aastal Veneetsias kümnes köites.
| |||