Redaktsioon: 10. veebruar 2008, kell 18:02 redigeeri 88.196.121.26 (arutelu) Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 10. veebruar 2008, kell 18:04 redigeeri eemalda Andres (arutelu \| kaastöö) Bürokraadid, Liidese administraatorid, Administraatorid 414 105 muudatust P Pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Mona Uuem muudatus →
1. rida: {{vikinda}} Tuhkapäev on vahetult pärast vastlapäeva (kolmapäev). Sellest päevast algab 40-ne päevane paast (pühapäevad ei lähe arvesse), mis lõpeb ülestõusmispühal. Tuha pähe raputamine, rõivaste puruks rebimine, enesepiitsutamine - kõik see seostub agara patukahetsuse ja maailmalõpu ootamisega. Katoliiklaste seas on alati patukahetsusfanaatikuid leidunud, eriti sajandi lõppedes. Kuna varsti on terve aastatuhat lõpule jõudmas, siis võib oodata ka uute kahetsusprohvetite esilekerkimist Arvata võib, et patukahetsushõnguline ja enesepuhastuslik oli ka Eestis keskajal tähistatud tuhkapäev. Luterluse tulekust alates on kahetsus ja enesealandus kõrvale jäänud, kuid kurja tõrjumise rituaalid püsivad. Kesksed tegelased tuhkapäeva rahvalikes kommetes on tuhkapoiss ja tuhkatüdruk. Nood olid (või peaksid olema) käepärasest materjalist valmistatud nukud, midagi hernehirmutise taolist, ent riidest pea tuhka täis topitud Tuhkapoisi ja tuhkatüdrukuga võib küllalt nalja saada. Tuhka- ehk tuhapoiss tuleb salaja naabrite või tuttavate juurde toimetada ja sinna jättagi. Kui see õnnestub, on omast perest halb ja laiskus ära. Tuhapoissi ei tohtinud majja jätta. Kui tooja tabati, siis oli sünnis talle karistuseks luuavars kasukakäisest läbi ajada ja siis koduteele lasta. Tuhapoiss tuli teise perre toimetada või, kui igal pool piisavalt valvsad oldi ja vigur läbi ei läinud, võis etenduse lõpetada ja tuhapoisi metsa puu otsa jätta. ~~Tuhatüdruk jälle oli tore tegelane sellisesse peresse pruudiks viia, kus vallalisi noormehi jagus.~~ ~~Salakäigud tuhapoisi ja tuhatüdrukuga kuulusid rohkem noorte tembutuste juurde, nagu ka vastlapäeva kadaajamine.~~ Siiski olid mitmed kombed, mis vastlapäevastest erinesid. Et tuhka ei mõistetud ainult halva kehastusena, sellele viitab komme tuhkapäeval põllule natukenegi tuhka külvata. Tuhk pidi saama väetiseks, põllurammuks, mis taimede kasvu soodustab. Ka tuha desinfitseeriv toime polnud teadmata. Kui tuhkapäeval tuli majja ebasoovitav võõras, heideti tema riietele või jälgedesse tuhka. Tuhk pidi puhastama. Arstid kinnitavad, et tuhk tõepoolest surmab batsille. Tuhkapäeva hommikul ei peetud soovitavaks naiste külaskäike. Ka juuste kammimine (erinevalt vastlapäevast) võis halba tuua. Hea ja õige arvati olevat tuhkapäeval kogutud tuhast lehelise ja seebi keetmine. Päev polnud kõhurõõmudeta. Tuhkapäeval sobis odrajahust kakkude ja leibade küpsetamine. Neil oli piirkonniti erinev nimetus: tuhapäts, tuhapull, tuhakakk. Kõlbas ka pannkooke küpsetada, mis sel puhul tuhakoogi nime kandis. Soovitav roog oli ka odrajahust tuhapuder. ~~Tahmast nina teile tuhkapäevaks!~~ [[Kategooria:Eesti rahvakalender]]

Tuhkapäev: erinevus redaktsioonide vahel