Uskumus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
episteemiliselt õigustada |
|||
8. rida:
Küsimus, miks keegi midagi usub, võib olla kas küsimus uskumuse ''[[põhjus]]te'' kohta või küsimus uskumuse ''[[põhjend]]ite'' kohta. Näiteks ma võin uskuda, et [[reinkarnatsioon]]i ei ole olemas, sest ma olen saanud [[kristlus|kristliku]] kasvatuse ja elan kristlikus ühiskonnas; või uskuda, et reinkarnatsioon on olemas, sest ma olen saanud [[hinduism|hinduistliku]] kasvatuse ja elan hinduistlikus ühiskonnas. Ma võin uskuda, et reinkarnatsioon on olemas, selle põhjal, et hinged peavad saama oma tegude eest tasu või karistuse, ent kogemus näitab, et ühe elu piires see nii ei ole; või selle põhjal, et leidub inimesi, kes lapsena mina-vormis täpselt kirjeldavad mõne surnud inimese elu. Ma võin uskuda, et reinkarnatsiooni ei ole olemas, selle põhjal, et [[kirikukogu]] on seda eitanud ja kirikukogud on usuasjades autoriteetsed; või selle põhjal, et kui ma oleksin varem teises kehas elanud, siis ma peaksin sellest midagi mäletama, ent ma ei mäleta sellest mitte midagi.
Põhjuste abil on võimalik uskumust ''[[seletus|seletada]]''; põhjendite abil on võimalik uskumust [[õigustus|episteemiliselt õigustada]] (põhjendada).
Siin tekib kahemõtteline olukord. Õigustamiseks võib nimetada katset õigustada või siis sellist õigustust, mis tõesti õigustab, – nii-öelda head õigustust. Viimasel juhul võivad ka põhjendid olla või mitte olla head. Analoogiliselt võiks siis ka rääkida heast ja halvast seletusest: halb seletus ei esita tegelikke ehk tõelisi ehk õigeid (
Tavakeeles nimetatakse ka põhjendeid põhjusteks. Räägitakse põhiliselt mingi teo „heast põhjusest“. Nii nagu uskumuste puhul, saab ka [[tegu]]de puhul rääkida põhjenditest ja õigustusest. Uskumuse põhjenduse nimetamine õigustuseks tulenebki analoogiast tegude ja uskumuste vahel.
| |||