Lorenzo de' Medici: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
'''Lorenzo di Piero de' Medici''' ehk '''Lorenzo il Magnifico''' (Lorenzo Tore; [[1. jaanuar]] [[1449]] – [[9. aprill]] [[1492]]) oli [[Firenze]] faktiline valitseja, kultuurimetseen ja pankur. Tema valitsusaega peetakse renessansiaegse Firenze kultuurilise ja majandusliku õitsengu tipuks.
 
==Noorus==
Lorenzo oli [[Piero di Cosimo de' Medici|Piero de' Medici]] poeg. Ehkki tema võimule tõustes püüti Mediceid järjekordselt kukutada, suutis Lorenzo selle ohu kiirelt kõrvaldada. Ta oli tolleaegse Itaalia osavamaid diplomaate.
Lorenzo oli [[Piero di Cosimo de' Medici|Piero de' Medici]] vanem poeg. Juba lapsena paistis ta silma andekuse ja mitmekülgsusega, eriti aga huviga tärkava renessanskultuuri vastu. Erinevalt oma vanaisast [[Cosimo de' Medici|Cosimost]] ja isast, kes piirdusid vaid kunstnike rahalise toetamisega, oli Lorenzo ka ise viljakas luuletaja ning kirjamees. Lisaks sellele paistis ta silma hea diplomaadina ning tundis põhjalikult ka pangandust, juhtides juba 17-aastaselt Medicite panga Rooma harukontori tööd.
 
Et Lorenzo isa vaevas juba enne Cosimo surma tõsiselt [[podagra]], siis valmistati teda väga noorest east alates ette ka Medicite panga ja valitsussüsteemi ülevõtmiseks. Piero de' Medici, suutmata haiguse tõttu pikki reise ette võtta, saatis teismelist Lorenzot saadikuna nii Rooma, Napolisse kui ka Põhja-Itaaliasse. Reisidel täitis Lorenzo nii diplomaatilisi ülesandeid kui ka tutvus erinevate humanistide, kunstnike ja kunstiteostega. Eriti olulist rolli mängis Lorenzo [[1466]]. aasta riigipöördekatse ajal, kui ta hoiatas isa vandenõulaste varitsuse eest Firenze väravate ees ning aitas hiljem sõlmida Firenze, paavsti, Milano ja Napoli koalitsiooni Medicite suhtes vaenulikult meelestatud Veneetsia vastu.
 
==Valitsusaeg==
===Välispoliitika===
Ehkki Lorenzo võimule tõustes [[1469]]. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, suutis Lorenzo selle ohu kiirelt kõrvaldada, sest ta omas tugevat välistoetust ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest [[1471]]. aastal paavstiks saanud [[Sixtus IV]] oli veneetslane ning asus aktiivselt looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid [[1470. aastad|1470. aastate]] teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes [[1478]]. aastal [[Pazzi vandenõu]]ga. Selle ebaõnnestumise ning vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. Paavstigs liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles äärmiselt raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas [[1479]]. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ning rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta pidi ka paavst olukorraga leppima, Firenze vabastati kirikuvande alt ning Lorenzo naases sinna kangelasena. Järgnevatel aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu. Ka järgnevaid paavste suutis ta enda suhtes positiivselt meelestatuna hoida, [[Innocentius VIII]]-t isegi sedavõrd, et too tegi tema teisest pojast [[Leo X|Giovannist]] juba 13-aastaselt kardinali, hiljem tõusis too Leo X-na paavstitroonile. Juba kaasaegsed nägid 15. sajandi lõpu Itaalia sisemise stabiilsuse põhitegurina Lorenzo tarka välispoliitikat, mistõttu tema varajast surma leinati küllaltki laialdaselt ka äljaspool Firenzet.
 
===Sisepoliitika===
Lorenzo püüdis jätkata Cosimo ja Piero poolt paika pandud valitsuskorraldust, kus Medicist valitseja oli valitsusorganite taga seisev hall kardinal ning suhtus erilise tähelepanuga vaesematesse elanikesse. Siiski ei suutnud ta tõelise renesanssvürstina kiusatusele vastu panna ning korraldas sageli uhkeid pidustusi, mille keskmes oli tema isik, samas kui ta isa ja vanaisa olid alati hoidunud tagaplaanile, püüdes vähemalt väliselt jääda tavakodanikuks.
 
Pazzi vandenõu käigus tapeti Lorenzo vend [[Giuliano di Cosimo de' Medici|Giuliano]], kergelt haavata sai ka Lorenzo ise. Vandenõulased ei suutnud siiski võimu üle võtta, sest Medicitele lojaalseks jäänud ''[[gonfaloniere]]'' [[Cesare Petrucci]] suutis valitsusaparaadi keskust ''Palazzo di Signoria''t kaitsta. Järgnes veresaun Medicite vaenlaste vastu, kuigi Lorenzo püüdis seda vältida. Medicite hukatud peavaenlased maaliti hiljem üles ''Palazzo di Medici'' seinale, selle taiese kallal nägi teiste kõrval vaeva ka [[Leonardo da Vinci]].
 
Pärast välispoliitilise kriisi lahenemist [[1480. aastad|1480. aastate]] alguseks oli ka Firenze siseelu rahulik. Kümnendi lõpu poole hakkasid sisepinged siiski taas koonduma, sest teatava majanduslangude tõttu pankrotistusid mitmed vaesemad kaupmehed ning Medicite pankki polnud enam niivõrd tugev, et saanuks linna aidata, pigem kasutas Lorenzo linna varasid isiklikes huvides. Rahva rahulolematuse tabas väga hästi ära fanaatiline jutlustaja [[Girolamo Savonarola]], kelle jutlused muutusid kiiresti äärmiselt populaarseteks.
 
==Renessansi soosija==
Lorenzo-aegsed kunstnikud: [[Leonardo da Vinci]], [[Michelangelo]]... Lorenzo ise kirjutas häid luuletusi ja korraldas filosoofilisi diskussioone, mida nimetati Platoni akadeemiaks.
 
==Viimased aastad ja surm==
Nagu ta vanaisa ja isa puhul, hakkas ka Lorenzot vaevama podagra. Oma viimastel eluaastatel tõmbus ta avalikust elust ja valitsemisest üha enam kõrvale, eelistades viibida Medicite maaresidentsis. Seetõttu haaras linnas initsiatiivi Savonarola, kelle jutlused muutusid üha leegitsevamateks ning üha ilmsemalt Medicite-vaenulikeks. Lorenzo ei võtnud aga tema suhtes midagi ette. Savonarola usufanatism nakatas paljusid ning nõnda hakati põlgusega suhtuma maisesse luksusesse ja toredusse, sealhulgas toona Firenzes oma õitsengu tipul olnud renessansskunsti. Teataval määral võis Savonarola vagadusele manitsemine puudutada ka Lorenzot, sest raskelt haigena tundis ta ilmselt süümepiinu liialt kerglase ja pillava elustiili tõttu. Kui Lorenzo suremas oli, kutsus ta Savonarola enda juurde ning pihtis talle. Mis täpselt nende vahel juhtus, on teadmata, sellest on palju erinevaid versioone, kuid tõenäoliselt nõudis Savonarola lisaks siirale usu kinnitamisele nõudis Savonarola Lorenzolt ka täielikku varandusest loobumist ning valitsusvõimu andmist rahva kätte. Kumbagi neist Lorenzo teha ei soovinud ning munk lahkus ta juurest vaikides.
 
Pärast Lorenzo surma sai Firenze tegelikuks valitsejaks Lorenzo poeg [[Piero di Lorenzo de' Medici|Piero]], kes suutis Medicite võimu säilitada aga veel vaid kaheks aastaks.
 
==Kirjandus==
*[[Paul Strathern]]. ''Medicid: renessansi ristiisad''. [[Tallinn]]: Kunst, [[2006]].
 
{{pooleli}}
 
{{DEFAULTSORT:Medici, Lorenzo de'}}
[[Kategooria:Itaalia inimesed]]
[[Kategooria:Medicid]]
[[Kategooria:Sündinud 1449]]
[[Kategooria:Surnud 1492]]