Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
82. rida:
Wittgensteini uusi ideid arutati ka Oxfordis, kuigi kaugeltki mitte nii entusiastlikult kui Cambridge'is, kus Wittgenstein oli [[karisma]]atiliseks koolkonnajuhiks. Oxfordis oli keelelise analüüsi eestvedajaks [[John Cook Wilson]]i õpilane [[Gilbert Ryle]], kes arendas edasi [[George Edward Moore]]'i põhihoiakut ja meetodit. Nagu hilisel Wittgensteinilgi, tähendas filosoofia Ryle'il filosoofiliste probleemide hajutamist tavakeele analüüsi teel ning mõistelise segaduse hajutamise teel mõisteanalüüsi abil. Filosoof peab olema terapeut, kes haigestunud keele (filosoofide endi keele) terveks ravib, võttes appi võrdluse tavalise keeletarvitusega: ta näitab, et arvatavad filosoofilised probleemid tegelikult seda ei ole, vaid tekivad üksnes sellest, et keelega käiakse valesti ümber, näiteks tehakse [[kategooriaviga|kategooriavigu]], st valitakse oma ütlustele [[süntaks|süntaktiline]] vorm, mis ei vasta asjade seisule, mida tahetakse edasi anda. Selles suhtes langeb Ryle'i programm hilise Wittgensteini omaga kokku.
 
Kategooriavea mõistet illustreerib üks Ryle'i enda näide: {{tsitaat|"Veel üks näide. Lõunamere saare pärismaalane vaatab esimest korda jalgpallimängu. Talle selgitatakse väravavahi, ründaja, kaitsja, kohtuniku jne funktsiooni. Mõne aja pärast ta ütleb: "Aga pole ju kedagi, kes annaks kuulsa meeskonnavaimu. Ma näen, kes ründab, kes kaitseb, kes söödab jne; aga kelle roll on meeskonnavaimu andmine?" Ja meil tuleks talle uuesti selgitada, et ta otsib asja vale kategooria põhjal. Meeskonnavaim ei ole järjekordne jalgpallitegevus nagu väravate löömine, palli mängupanemine jne. Aga ta ei ole ka mitte mingi kolmas asi, mille kohta saaks öelda, et kesktormaja pani kõigepealt palli mängu ja siis näitas üles meeskonnavaimu, või et kaitsja kas lööb peaga või näitab üles meeskonnavaimu. Selliseid vigu tegid inimesed, kes ei teadnud, kuidas mõisteid (...) ja 'meeskonnavaim' käsitseda. Raskused sugenevad nende võimetusest teatud sõnu õigesti kasutada|}}."
 
Ryle'il ei ole esiplaanlesiplaanil mitte keelemängukontseptsioon nagu Wittgensteinil, vaid Moore'i algatatud kontseptuaalne analüüsmõisteanalüüs ning lausete grammatilis-loogiline analüüs nagu Wilsonil. Ryle'i muljetavaldav filosofeerimisviis ning tema keelekriitika ja keeleanalüüs on jälgitavad tema teoses "''[[The Concept of Mind]]''" ([[Oxford]] [[1949]]).
 
Ryle'i jälgedes on [[Peter Strawson]], [[Michael Dummett]] jt hiljem arendanud omaenda olulisi keelefilosoofilisi lähenemisi, mis osalt taaselustavad [[loogiline empirism|loogilist empirismi]].