Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
82. rida:
Wittgensteini uusi ideid arutati ka Oxfordis, kuigi kaugeltki mitte nii entusiastlikult kui Cambridge'is, kus Wittgenstein oli [[karisma]]atiliseks koolkonnajuhiks. Oxfordis oli keelelise analüüsi eestvedajaks [[John Cook Wilson]]i õpilane [[Gilbert Ryle]], kes arendas edasi [[George Edward Moore]]'i põhihoiakut ja meetodit. Nagu hilisel Wittgensteinilgi, tähendas filosoofia Ryle'il filosoofiliste probleemide hajutamist tavakeele analüüsi teel ning mõistelise segaduse hajutamise teel mõisteanalüüsi abil. Filosoof peab olema terapeut, kes haigestunud keele (filosoofide endi keele) terveks ravib, võttes appi võrdluse tavalise keeletarvitusega: ta näitab, et arvatavad filosoofilised probleemid tegelikult seda ei ole, vaid tekivad üksnes sellest, et keelega käiakse valesti ümber, näiteks tehakse [[kategooriaviga|kategooriavigu]], st valitakse oma ütlustele [[süntaks|süntaktiline]] vorm, mis ei vasta asjade seisule, mida tahetakse edasi anda. Selles suhtes langeb Ryle'i programm hilise Wittgensteini omaga kokku.
Kategooriavea mõistet illustreerib üks Ryle'i enda näide:
Ryle'il ei ole
Ryle'i jälgedes on [[Peter Strawson]], [[Michael Dummett]] jt hiljem arendanud omaenda olulisi keelefilosoofilisi lähenemisi, mis osalt taaselustavad [[loogiline empirism|loogilist empirismi]].
|