Olav II Haraldsson: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
3. rida:
'''Olav II Haraldsson''' (Oma eluajal tuntud kui '''Olav Paks''' (''Olav Digre'') ja peale pühakuks kuulutamist '''Püha Olav'''; [[995]]–[[29. juuli]] [[1030]]) oli [[Norra kuningas]] aastatel [[1015-1028]].
 
Olaf sündis [[995|995.]] aastal [[Harald Grenske]] peresse, ning oli [[Harald Hårfagre]] lapselapselaps. Ta kasvas üles [[Ringerike]]s, [[Kagu-Norra|Kagu-Norras]]. Ta ristiti [[Rouen]]’ sis, kus ta oleks pidanud kohtama benetiktiinlikku suundumust. Lühikese aja pärast, [[1015|1015.]] aastal, lahkus ta Inglismaalt, et hakata kandma Norra kuninglikku krooni.
 
Selgelt kõrgelt intelligentne mees, oli [[Olav II]] siiras oma kavatsustes. Ta oli andekas luuletaja ja omas suurepäraseid oskusi poliitilise ja sõjalise strateegina.
11. rida:
Võim uuristas ta jalgealust ja ta oli sunnitud põgenema. Oma viimase aasta veetis ta oma sugulase juures [[Kiiev]]is. See linn oli selleks ajaks kasvanud [[Ida-Euroopa]] vaimseks keskuseks, kus [[teoloogia]] ja [[filosoofia]], [[klooster|kloostrid]] ja [[kunst]] õitsesid.
 
[[1030|1030.]] aastal pöördus ta tagasi [[Norra]]sse, et saavutauuesti võimule tagasi võimtulla. [[29. juuli|29. juulil]] toimus [[Stiklestad]]is otsustav lahing. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste poolt, kuningas langes. Tema keha toimetati sealt ära, et see sängitada mulda liivamadalikule NidaroseNidarosi linna (praegune [[Trondheim]]), kus [[NidaroseNidarosi katedraal]] praegu seisab.
 
Peagi hakkasid toimuma imepärased asjad. Näiteks oli päikesevarjutus koheselt seostatud lahinguga, kandes justkui Taeva vihast sõnumit ja tähendust, et [[Stiklestad]] oli Kolgata varju all, kui oli „pimedus keset päeva“. Kuuldused kuninga ootamatust paranemisest olid ohjeldamatud. Üks huvitavamaid lugusid oli mehest, [[Tore Hund]]’ stist, kes kuninga tappis. Tema vigastatud käsi olevat paranenud pärast seda, kui kuninga veri sellele tilkus, põhjustades meest muutma tema suunda. Otsides lunastust, pöördus ta palverännakule [[Jeruusalemm|Jeruusalemma]].
 
Olavi surnukeha kaevati rohkem kui aasta, pärast selle matmist, taas üles, ning piiskop kuulutas ta rahva poolehoiul pühakuks. Pühakskuulutamine ehk kanoniseerimine oli siiski probleem kohaliku kiriku jaoks, kuid Olavi pühalikkus oli sellest hoolimata täielikult kinnitatud [[Rooma paavst]]i poolt.
24. rida:
 
Legendid kuningast pakkusid väga palju huvitavat ja värvikat sündmustikku, mis tundus kasvavat iga mööduva generatsiooniga. Paljud [[Skandinaavia skulptor|Skandinaavia skulptorid]] ja [[Skandinaavia kunstnik|kunstnikud]] on teda kujutanud.
Pühak-kuningana on Olav läbi kogu keskaja saavutanud kaitsepühaku staatuse mitte ainult [[Norra]]s, vaid oli austatud sama palju ka naaberriikides. Nii kajastus tema mõju veelgi kaugemale: pärast seda kui kuningas Olav oli nimetatud [[pühak|pühakuks]], 1031 aasta augustis, levis tema kultus nagu kulutuli üle skandinaavia, [[Briti saared|Briti saartele]] ja [[hansa|hansalinnadesse]] mööda [[Balti meri|Balti merd]], leides pooldajaid nii [[Madalmaad|Madalmaades]] kui [[Normandia|Normandias]], ja isegi nii kaugel, kui [[Hispaania|Hispaanias]], [[Venemaa|Venemaal]] ja [[Konstantinoopol|Konstantinoopolis]]. Näiteks on vanim säilinud pilt Olavist maalitud ühe [[Betlem|BetlemaPetlemm]]a kiriku[[Kristuse sünnikirik]]u piilarile.
 
[[Kuningad]] refereerisid Olavit oma korraldustes, käskkirjades ja kirjades regulaarselt, kuni liiduni [[Taani|Taaniga]].