Vanapõhja keel: erinevus redaktsioonide vahel

Mõnikord on eesti keeles vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi ''muinaspõhja keel'' ja ''muinasskandinaavia keel''. Need terminid tähistavad enamasti siiski [[muinaspõhja keel]]eks nimetatavat vanemat keelekuju, mida kõneldi kuni 8. sajandini (vanapõhja keeleni viinud muutused said ||küll alguse juba 6. sajandil).

Enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on kirjutatud12.—13. sajandil selle variandis [[vanaislandi keel]]es, sest selles on kirjutatud 12.—13. sajandil islandi[[Islandi saagad]].

Skandinaavia keelte ajaloos võib eristada kolme perioodi. Varaseim on [[muinaspõhja keel]], kus puudusid märkimisväärsed piirkondlikud erinevused. Vanapõhja keeles, mida räägiti 8.—14. sajandil, oli kaks peamist haru: Ida-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanataani ja vanarootsi keel) ning Lääne-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanaislandi ja vananorra keel).

Vahel kasutatakse ka mõistet „keskpõhja”, mis on pigem ajalooline kui lingvistiline määratlus, kuigi just sel ajal leidsid aset muutused, mis viisid tänapäevaste keelte tekkeni. Kuni [[13. sajand]]ini pidasid kõnelejad ida- ja läänepõhja ning [[Vanagutni keel|gutni]] dialekti samaks keeleks. Seda kutsuti ida dialektis ''dansk tunga'' ja lääne dialektis ''dönsk tunga'', mis tähendab [[taani keel]]t.

Vanapõhja keele idamurrete hulka kuulus ka Gotlandil räägitud gutni murrremurre, läänemurrete hulgas oli ka praeguseks väljasurnud [[norni keel]], mida räägiti [[Orkney saared|Orkney]] ja [[Shetlandi saared|Shetlandi saartel]] ning [[Caithness]]il [[Šotimaa]]l.

Vanapõhja keel oli arvatavasti arusaadav ka [[vanainglise keel|vanainglise]], vanasaksi ja teiste [[alamsaksa keeltekeel]]te rääkijatele.

Vanapõhja keel arenes edasi [[põhjagermaani keeled|põhjagermaani keelteks]]. Idamurretest arenesid välja taani ja [[rootsi keel]], läänemurdest [[islandi keel|islandi]], [[norra keel|norra]] ning [[fääri keel|fääri]]. Kõige vähem erineb vanapõhja keelest tänapäeva islandi keel. Islandi keeles on näiteks säilinud [[kääne|käänded]] ja [[tegusõna]] [[pööre (keeleteadus)|pöördelõpud]].

Vanapõhja keeles oli neli käänet: [[nominatiiv]], [[akusatiiv]], [[genitiiv]] ja [[daativ]]. [[Nimisõna]] käändus nii arvus[[arv (keeleteadus)|arv]]us kui [[sugu (keeleteadus)|soos]]. Nimisõnal oli kolm sugu ning sugu sõltus enamasti tüvevokaalist[[tüvi (keeleteadus)|tüve]][[vokaal]]ist. Arve oli kaks, kusjuures algse duaali[[duaal]]i on asendanud [[mitmus]].

Suur osa vanapõhja sõnavarast[[sõnavara]]st kuulub germaani keelte ühisleksikasse, kuid on ka skandinaaviapäraseid sõnu, näiteks n-järelliitelised ''bjǫrn'' (karu) ja ''ǫrn'' (kotkas).

Laensõnades[[Laensõna]]des on tihti eesliide lühenenud, näiteks [[vanainglise keel|vanainglise]] ''belūcan'' (sulgema) ja ''onlūcan'' (avama) lühenesid mõlemad vanapõhja keeles ''lúka''’ks. Tähenduse eristamiseks kasutati järelsõnu[[tagasõna|tagasõnu]]: ''lúka upp'' (avama). Näiteid on veelgi – [[gooti keel|gooti]] ''ga-razna'' lühenes ''granni''’ks (naaber), germaani ''genug''’ist sai vanapõhja ''gnóg'' (küllalt).

Sõnu laenati paljudest keeltest, millega kokku puututi. [[Friisi keelestkeel]]est pärinevad ''klæði'' (rõivad) ja ''bátr'' (laev)(võib olla laenatud ka [[vanainglise keelestkeel]]est), [[anglosaksi keel|anglosaksi]] ''sál'' (müüma) ja [[ladina keel|ladina]] ''sekkr'' (kott, märss) on samuti vanapõhja keeles kinnistunud.

[[Kristlus|Kristluse]] tulekuga saabus Skandinaaviasse loomulikult ka kristlik sõnavara. OsaSõnu laenati [[kreeka keel|kreeka]] ja ladina keelest: ''prestr'' (preester), ''kristen'', ''munkr'' (munk), ''engel'' (ingel), ''djevel'' (kurat), ''kirkja'' (kirik) ja ''klokke'', ''nonne'' (nunn), ''messe'' (missa). Samas toimusid tähenduse muutused ka vanapõhja keele sees: ''jól'', ''guð'' (jumal), ''dygð'' (voorus) said uue, kristliku sisu.

[[Hansa Liit|Hansa Liidu]] tugevnedes [[keskaeg|keskaja]] lõpul oli vanapõhja keele kõige suuremaks mõjutajaks [[alamsaksa keel]]. Alamsaksa keelest laenati näiteks käsitöö ja rüütlikultuuriga seonduvaid sõnu. Alamsaksa keele mõju ulatus aga ka suletud sõnaklassidesse ja grammatilistesse struktuuridesse – laenati [[sidesõna]] ''men'' (aga) ning alamsaksa [[modaalverb|modaal]] ''bli(va)'' (saama) tõrjus välja skandinaavia ''verða''.

Vanapõhja keele ülestähendamiseks kasutati nii [[ladina tähestikkiri|ladina tähestikku]] (alates 11. sajandist) kui ka [[ruunid|ruunikirja]] (alates 2. sajandist). Skandinaavia vanimad ruunikirjanäited pärinevad 150 pKr, vanimad vanapõhja kirjanäited 8. sajandist. Ladina tähestik jõudis Skandinaaviasse koos kristlusega[[kristlus]]ega u 1000. a. Keskajal kasutasid ladina tähestikku peamiselt vaimulikud[[vaimulik]]ud ja ametnikud, lihtrahvas kasutas ruunikirja. Ühe põhjusena võib nimetada ruunide kirjutamisel kasutatavate puu- ja luutükkide kättesaadavust võrreldes [[pärgament|pärgamendiga]], mida oli raske valmistada ning mis oli kallis.

Vanapõhja perioodil kasutati noorema futharki[[futhark]]i ruune, mida oli 16 ning mis tulitulid kasutusele umbes 8. ja 9. sajandi jooksul. Noorem futhark vastas suhteliselt hästi ladina tähestikule, mistõttu oli ruunide [[transkriptsioon|transkribeerimine]] ladina tähestikku suhteliselt lihtne, lisati vaid mõned tähed vanainglise ja anglosaksi keelest. Nooremast futharkist on tuntud kolm varianti – pikaharulised, lühiharulised ja "harudeta" ruunid.

Lisaks islandi ja norra saagadele on säilinud mitmesuguseid teisi tekste. Ladina tähestikus on jäädvustatud peamiselt pühad ja seaduste tekstid. Üheks erandiks on 14. sajandist pärinev [[Skåne]] seadustekogu "Codex Runicus", mis on kirjutatud ruunidega pärgamendile.

Järgnev lõik on pärit [[Egilli saaga]]st. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on kaasaegne [[islandi keel]] vanapõhja keelele.

{{|ÞgeiR blundr systor s egils v þar aþingino & hafði

m flocc siN. & skilðoz þr feðgar m kęrleic}}

Ruuniteksti näide Bryggenist[[Bergen]]ist (B390):