Rabalaibad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Ott Toomet (arutelu | kaastöö) Sissejuhatav lõik, struktureerimine |
||
1. rida:
'''Rabalaipad''' või '''soolaipad''' on [[soo]]s või [[raba]]s väga pikka aega (tuhandeid aastaid) säilinud surnukehad. Tavaliselt mõistetakse rabalaipade all [[Põhja-Euroopa]]s ajaloolistel [[germaanlased|germaanlaste]] ja [[keldid|keltide]] asualadel ajavahemikus u 500 eKr kuni 500 pKr pärinevaid laipu.
Vanemad praeguseni säilinud rabalaibad pärinevad [[19. sajand]]i esimesest poolest, arvukalt surnukehi leiti [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal, kui [[turvas]] leidis laialdast kasutust odava kütusena. Kõige uuemad leiud on [[21. sajand]]i algusest. Kokku on leitud rohkem kui 1000 inimese jäänused, kõige rohkem on rabalaipu pärineb [[Rootsi]]st, [[Norra]]st, [[Taani]]st, [[Põhja-Saksamaa]]lt, [[Iirimaa]]lt ning [[Inglismaa]]lt.
==Säilimistingimused rabas==
Turbarabad koosnevad peamiselt ladestunud turbasamblast, millest lagunedes eraldub piisavalt [[huumushape]]t, mis [[bakter]]eid lagundab. Kui happe konsentratsioon on piisav, säilivad nii nahk kui luud; samas võib liiga suur happelisus lahustada luid, kuid ometi säilitada lihased ja naha. Säilimisele aitavad kaasa põhjamaine külm kliima, mis aeglustab lagundamist keha sohu vajumise ajal ning raba alumistes kihtides valitsev [[hapnik]]upuudus.
==Kuidas nad surid==
Osa leituid on ilmselt ise õnnetult sisse vajunud, osa teadlikult maetud. Glob viitab asjaolule, et paljud soost leitud on surnud vägivaldset surma, ja oletab, et tegu on olnud [[ohverdamine|ohverdamise]] või karistamisega. Peale kägistamise ja kõri läbilõikamise on mitmel ohvril torkejäljed, pähe saadud löögid, mõned ohvrid on kinniseotuna uputatud. Enamik mehi on leitud alasti ning juuksed maha aetud. Mehi ja naisi on ohverdatute hulgas võrdselt, väga vähe on leitud lapsi. Ebatavaliselt palju on leitud füüsilise puudega inimesi, keda arvatavasti taheti eraldada ühiskonnast ning keda valiti ohvriandideks. [[Julius Caesar]] on märkinud ära oma kommentaarides, et [[keldid|keltide]] jumalatele meeldisid ohvriandidena kurjategijad, aga kui neid käepärast polnud, siis ohverdati ka süütuid inimesi. Rabadest leitud kehad võivad olla seotud keldi traditsiooniga, kus suhtuti suure lugupidamisega ümbritsevasse loodusesse, eriti jõgedesse, ojadesse, järvedesse ja soodesse ning jäesti ohvriannid vette. Samuti on [[germaanlased|germaanlaste]] ja keltide juures teada, et kuna inimohver ei olnud mõeldud ainult ühele jumalale, tuli erinevatele jumalatele ohverdatud inimesed ka erinevalt hukata. Kõige levinumaks viisiks oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse [[Odin]]ile ohverdamisega, kes ise oli samuti "poodud jumal".Ohver võidi visata alla kaljult, mis viitas ohverdamist [[Frey]]le, lõhkuda ohvri selgroog (äikesejumal [[Thor]]ile) või ta uputada (viljakusjumalanna [[Nerthus]]ele).
Kroonikate andmetel tundub, et inimohvri toomise peamiseks rahuaegseks põhjuseks on arvatavasti olnud viljakuse ja seeläbi elu jätkamise soodustamine. Sellele viitab ka järgmine lõik Ynglinga saagast: ''Dómald võttis pärandi oma isa Vísburri järelt ja valitses maad. Tema päevil oli Rootsis ikaldus ja nälg. Siis tõid rootslased suuri ohvreid Uppsalas. Esimesel sügisel ohverdasid nad kariloomi, aga nälg kestis edasi. Aga teisel sügisel oli neil inimohver, ent puudus oli nii nagu enne, kui mitte hullem. Aga kolmandal sügisel kogunes palju rootslasi Uppsalasse, kus pidi ohvritalitus olema. Siis oli juhtidel nõupidamine ja seal otsustati, et hädas on süüdi Dómald, nende kuningas, ja ka see, et nad pidid ta ohverdama viljakusele ja ründama teda ja tapma ja määrima tema verega altari ja nii nad tegid. Nii ütleb Þjóðólfr:'' ▼
Tuntumad sooleiud:▼
''On ennegi juhtunud nii,''<br>▼
''et vaenlase relv löönud''<br>▼
''kroonitud pea, kus lahingupaik''<br>▼
''oli punaporine verisest vihmast.''<br>▼
''Aga Dómald suri veristest kätest,''<br>▼
''ei tõusnud need vaenlaselt lahingukäras –''<br>▼
''tõusid Rootsi alamatelt,''<br>▼
''et tuua õnne maale.'' (Ynglinga saaga XV)▼
▲==Tuntumad sooleiud==:
*[[Tollundi mees]], leiti 1950 Jüütimaa rabast Taanis
18. rida ⟶ 31. rida:
*[[Yde tüdruk]], leiti 1897 Hollandist
[[Pilt:Homme de Tollund.jpg|thumb|Tollundi mehe nägu]]
1952. aastal leiti [[Silkeborg]]i lähedalt [[Tollund]]i turbarabast mees kõigest kahe meetri sügavusest. Ta keha oli looteasendis lebanud rabas u 2300 aastat. Ta kandis mütsi, mis koosnes töödeldud lambanaha ribadest. Puusade ümber oli surnukehal nahast rihm, muidu oli ta üleni paljas. Surnukeha kaela ümber oli tihedalt pikk poomisnöör. Juuksed hästi lühikeseks lõigatud ja habe aetud. Radioaktiivse süsiniku meetodil tehtud uuringud näitasid, et mees oli surnud umbes aastal 210 e. Kr. Tema surma viis oli iseloomulik kolmekordsele rituaalsele tapmisele, mis moodustas osa keldi traditsioonist: kolba purustamine, kägistamine ja kõri läbilõikamine. Arvatakse,et [[keldid|keldi]] kombestik jõudis ka väljapoole keldi keeleala piire, sh [[Skandinaavia]]sse.
[[Õietolm]]u analüüsid ja mõningate sooinimeste maosisu uuringud näitavad, et ohvrid olid tapetud ilmselt hilistalvel või varakevadel. Peter Globi kohaselt ohverdati inimesi sigivusriitustel, tähistamaks aastaaegade vaheldumist ja soodustamaks uue elu edenemist ohvri anni abil, olgu see siis vabatahtlik või mitte.▼
[[Image:Grauballemanden2.jpg|thumb|Grauballe mees]]
Üks põhjalikumalt uuritud rabalaip on nn Grauballe mees, kes leiti Taanis Grauballe`i rabast. Ta suri umbes 30-aastasena. Teda on isegi kohtuekspertiisi meetoditega uuritud, sh mida ta sõi enne surma. Ta oli nii hästi säilinud, et temalt oli võimalik isegi sõrmejälge võtta. Ta suri 2300 aastat tagasi. Glob seostab tema surnukeha lähedusest leitud viljakusejumalanna kuju tema surma põhjusega ning oletab, et ka tema oli ohverdatu viljakusjumalannale. Viljakuse jumalanna mängis tähtsat rolli tollases ühiskonnas ning talle toodi ohvreid hea ning pideva viljasaagi nimel. Globile vastupidiselt arvab Tove Ottemalm Engman oma uurimuses [http://www.arkeologi.uu.se/ark/education/CD/Cuppsats/CHT04/Ottemalm.pdf], et Grauballe mees oli lihtsalt kuriteo ohver, mitte ohvriand. Ja ta suhtub üldse kriitliiselt veel mitmetesse eelkäijate teooriatesse, et kõik soodest leitud laibad olid ohvriannid.
==Arheoloogilised uuringud==
▲Kroonikate andmetel tundub, et inimohvri toomise peamiseks rahuaegseks põhjuseks on arvatavasti olnud viljakuse ja seeläbi elu jätkamise soodustamine. Sellele viitab ka järgmine lõik Ynglinga saagast: ''Dómald võttis pärandi oma isa Vísburri järelt ja valitses maad. Tema päevil oli Rootsis ikaldus ja nälg. Siis tõid rootslased suuri ohvreid Uppsalas. Esimesel sügisel ohverdasid nad kariloomi, aga nälg kestis edasi. Aga teisel sügisel oli neil inimohver, ent puudus oli nii nagu enne, kui mitte hullem. Aga kolmandal sügisel kogunes palju rootslasi Uppsalasse, kus pidi ohvritalitus olema. Siis oli juhtidel nõupidamine ja seal otsustati, et hädas on süüdi Dómald, nende kuningas, ja ka see, et nad pidid ta ohverdama viljakusele ja ründama teda ja tapma ja määrima tema verega altari ja nii nad tegid. Nii ütleb Þjóðólfr:''
▲[[Õietolm]]u analüüsid ja mõningate sooinimeste maosisu uuringud näitavad, et ohvrid olid tapetud ilmselt hilistalvel või varakevadel. Peter Globi kohaselt ohverdati inimesi sigivusriitustel, tähistamaks aastaaegade vaheldumist ja soodustamaks uue elu edenemist ohvri anni abil, olgu see siis vabatahtlik või mitte.
▲''On ennegi juhtunud nii,''<br>
▲''et vaenlase relv löönud''<br>
▲''kroonitud pea, kus lahingupaik''<br>
▲''oli punaporine verisest vihmast.''<br>
▲''Aga Dómald suri veristest kätest,''<br>
▲''ei tõusnud need vaenlaselt lahingukäras –''<br>
▲''tõusid Rootsi alamatelt,''<br>
▲''et tuua õnne maale.'' (Ynglinga saaga XV)
==Kirjandus==
| |||