Magnethõljukrong

Magnethõljukrong on transpordivahend, kus sõidukeid (peamiselt ronge) hoiab õhus, suunab ja liigutab elektromagneetiline jõud. Võrreldes rattaid kasutava masstranspordisüsteemidega on selline meetod potentsiaalselt kiirem ja vaiksem. Kõige suurem magnethõljukrongi kiirus on 581 km/h, saavutatud 2003. aastal Jaapanis, 6 km/h enam kui tavapärasema TGV kiirusrekord.

Ajalugu

Magnethõljukrongide uuringud 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides katkestati peatselt. Siiski Eric Laithwaite arendas Inglismaal välja toimiva magnethõljukrongi. Tema magnethõljukrongil oli ühe miili (1.6 km) pikkune teelõik, ning rongi katsetati põhjalikult, kuid tema teadusuuringud katkesid 1973. aastal rahastuse katkemise ja väheste edusammude tõttu. 1970. aastatel alustasid uuringuid ka Saksamaa ja Jaapan, ning mitmete läbikukkumiste kiuste arendasid mõlemad riigid välja oma küpsed tehnoloogiad. Hetkel hoiavad ülijuhtide kõrged hinnad tehnoloogia laialdast omaksvõttu tagasi, kuid antud tehnoloogia vallas toimuva kiire arengu tõttu võib olukord peatselt muutuda.