Auguste Karoline: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Undo revision 897146 by Archetype (Talk)
1. rida:
{{kopipeist|allikas=http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=10261&show=10265}}
'''*Auguste Friederike Luise von Württemberg'''
 
 
See salapärane naine printsess Auguste Friederike Luise von Württemberg sündis 3. detsembril 1764. Tema isa oli Karl Wilhelm Ferdinand von Braunschweig-Wolfenbüttel, kes sai 1780. a. Braunschweigi hertsogiriigi valitsejaks ja ema Inglise kuninga George III õe, Walesi printsessi tütar Augusta. Abielus sündis neil kuus last, kaks tütart ja neli poega. Nooremast tütrest Karolinest (sündis 17. mail 1768) sai 1795. a. hilisema Inglise kuninga Georg IV abikaasa. Kaks poega olid nõrgamõistuslikud ja kaks poega surid vägivaldsesse surma: üks langes sõjas, teine uppus. Braunschweig oli 60 ruutmiili suur 150 000 elanikuga hertsogiriik Põhja-Saksamaal. Riigiks ühendati 1180. a. Heinrich Lõvi poolt. 1235. a. ühendati Braunschweigi ja Lüneburgi hertsogkonnaks. Aastast 1267 oli jagatud mitme vürstisoo liini vahel. 1635. a. eraldus lõplikult Lüneburgist ja sai iseseisvaks hertsogkonnaks. Auguste vanemate abielu ei olnud õnnelik. Tema isa on ise kirjutanud: “Vaid lihtinimesed võivad abielult õnne oodata, kuivõrd nad on oma valikutes vabad. Minu seisusest inimene peab abielluma hoopis teistest kaalutlustest lähtudes. Sellise abielu puhul räägib kaasa kõik muu peale südame, ja tulemuseks on see, et inimesed on elu üle kibestunud ning teevad õnnetuks ka oma lapsed.” 30 aastat elas Karl Wilhelm seaduslikust abikaasast eraldi koos armukese preili von Herzfeldtiga. Tema abikaasa Augusta ei tahtunud sugugi sellise olukorraga leppida. Noorem tütar Karoline on oma mälestustes kirjutanud: “Tagajärjeks oli see, et ma ei teadnud, kuidas end vanemate vahel üleval pidada. Olin ma ühe vastu sõbralik, sain teise käest pragada.” Karoline deviis lapsepõlves olevat olnud: “Braunschweiglanna tohib kõike, hirm on sõna, mida braunschweiglanna ei tunne.” Õpetaja küsimusele, kus leidub lõvisid, vastas ta: “Braunschweiglanna südames”, kuna Heinrich Lõvi oli üks dünastia esisiasid. Eelnev oli küll noorema õe Karoline öeldud, kuid võib arvata, et samas vaimus kasvatati ka vanemat õde.
7. rida:
*Abielu Württembergi printsiga
27. oktoobril 1780 toimus Auguste laulatus prints Friedrich Wilhelm Karl von Württembergiga. Auguste oli siis 15-aastane. Temast 10 aastat vanem prints Friedrich Wilhelm sündis 6. novembril 1754. Ta oli pärastise valitseva Württembergi hertsogi Friedrich Eugen von Württembergi poeg. Ühest tema õest sai Venemaa troonipärija tulevase keisri Paul I abikaasa suurvürstinna Maria Fjodorovna (enne vene-õigeusu vastuvõtmist nimega Sophie Dorothea Auguste).Esimesed aastad veetis noor abielupaar Lübeckis, kus 27. septembril 1781 sündis nende esimene poeg, hilisem kuningas Wilhelm I von Württemberg. Württembergi on üks Saksamaa lõunapoolsemaid piirkondi. Asub Baadeni ja Baieri vahel. Württembergi krahvkond tekkis 11. sajandil, 1320. a. sai pealinnaks Stuttgart. 1495 sai Württemberg hertsogkonnaks.
 
20. rida ⟶ 21. rida:
 
Auguste tütar Catharine on oma mälestustes kirjutanud, et tema õnnetu ema saadeti sellepärast eksiili, et ta kompromiteeris end suhetes Katariina varasema soosiku Lwowiga. Märgitud on veel teisigi Katariina tollaseid favoriite, kellel võisid olla armulood noore ja kauni printsessiga. Need olid keisrinna lähim nõuandja Grigori Potjomkin ja noor kaardiväeohvitser Aleksandr Mamonov, samuti on vihjatud troonipärijale Paulile. Rivaliteet vana, kuid võimuka keisrinnanga (Katarinna II sündis 1729. a.) võis tõesti olla üks põhjus, mille eest noor printsess lõpuks eluga maksma pidi. Siiski ei tundu see versioon eriti tõenäoline. Kui keisrinna tahtis konkurendist lahti saada, siis oleks tal olnud lihtsam Württembergi prints koos perekonnaga kodumaale tagasi saata. Ühe enimlevinud versiooni järgi pagendas Katariina II Auguste kaitseks vägivaldse mehe eest. 1786. a. plaanis Katariina II pikka reisi Musta mere äärde. Printsess Auguste olevat kartnud jääda kaitseta oma mehe juurde ja tegi otsustava sammu. Pärast teatrietendust Ermitaažis 17. detsembril 1786 olevat ta põlvili maas palunud keisrinnalt kaitset oma mehe eest. Katariina olevat tema vastu armulik olnud ja andnud Augustele Ermitaažis korteri, mehele aga saatnud teate, et keisrinna on andnud tema abikaasale pelgupaiga ja tahab teda tagasi saata vanemate juurde. Seepeale lahkunud Württembergi prints oma 3 lapsega Venemaalt. Tundub ebatõenäoline, et keisrinna oleks peredraamasse lihtsalt kaastundest sekkunud. Kui Katariina II tõepoolest printsessile kaitset pakkus, siis olid mängus hoopis mingid muud motiivid. Kuid on veel kolmas versioon. Auguste abikaasa oli Katariina II juures sattunud ebasoosingusse. Peapõhjus olevat olnud selles, et Friedrich Wilhelmil oli mõju oma õemehele troonipärijale Paulile, kes oli aga vaenujalal oma emaga. Friedrich Wilhelm mõjutas Pauli Peisimaa eeskujul reformima sõjaväge. Katariina pidas printsi Preisi kuninga Friedrich Suure “käepikenduseks” keiserlikus õukonnas. Kuna Katariina II pidi pikemaks ajaks lõunasse reisima ja kartis, et sel ajal suurendab Friedrich Wilhelm oma mõju õukonnas eriti Pauli juures, siis oli vaja midagi ette võtta. Sobiv juhus tekkis Katariinal siis, kui printsess temalt põlvili maas kaitset palus. Katariina leidis sobiva ettekäände, et prints Württemberg maalt välja saata. Printsessi aga olevat kavatsetud saata ajutiselt Koluverre, et sealt edasi oma vanemate juurde Braunschweigi toimetada. Kiiresti kutsuti kohale endine Tsarskoje Selo ülemvalitseja 60-aastane ametist vabastatud õuejäägermeister von Pohlmann. Pohlmannile anti 22. detsembril üle Koluvere lossi valitseja õigused ja ülesanne printsess kohe sinna saata.
 
 
*Printsessi vangivalvur
Reinhold Wilhelm von Pohlmann sündis 9. aprillil 1727. Pohlmannide suguvõsa oli Eestis Gustav II Adolfi ajast. Reinhold Wilhelm jõudis karjääriredelil Tsarskoje Selo ülemvalitsejaks ja Katariina II õukonna jäägermeistriks, teda autasustati Anna I ordeniga. 5. augustil 1777 vabastati von Pohlmann omal soovil riigiametitest. Peale õukonnast tagasitõmbumist elas oma Kodila mõisas, mille oli ostnud 1772. a. 1751. a. oli ta abiellunud Dorothea Johanna von Wrangelliga. Nende abielu kestis 35 aastat ja sellest sündis 4 poega ja 2 tütart. Katariina valis Pohlmanni selleks ülesandeks tõenäoliselt sellepärast, et ta oli kindel mehe lojaalsuses. Pohlmann tundis Katariinat juba suurvürstinna põlvest ja ta oli olnud Katariina truu armukese Grigori Orlovi eestkostealune. Pohlmannil oli ka siinses rüütelkonans hea positsioon. Ta oli valitud Eestimaa rüütelkonna saadikuks keiserliku trooni juurde.
 
35. rida ⟶ 36. rida:
*Printsess Koluveres
1786. a. lõpupäevadel lahkus Auguste koos saatjaskonnaga Peterburist. Saatjaskonna hulka kuulusid majorilesk Wilde, preili Sander, kes oli temaga koos Württembergist Peterburgi tulnud, prantslane Romain, selle abikaasa ja 2 ohvitseri. Kindralkuberneri korraldusega määrati Haapsalu kreisiarst Rubenau printsessi ihuarstiks ja vabastati ajutiselt oma kohustustest Haapsalu kreisis. Katariina II oli 22. detsembril 1786 kindralkuberner krahv Browne’ile välja andnud ukaasi, mille alusel Koluvere koos abimõisatega tuli anda ära kohalikust haldusest ja allutada Pohlmannile, kes oli kohustatud mõisamajandusest aru andma vaid Katariinale endale. Koluvere mõisa juurde kuulusid veel lisamõisad Suur- ja Väike-Kullamaa, Roopa ja Vaikna. “Vangivalvur” ja keisrinna pidasid noore printsessi asjus kirjavahetust. Kuivõrd ausalt Pohlmann keisrinnale olukorrast aru andis, on raske öelda. Võib arvata, et ta kirjutas ikka seda, mida Katariina ootas. Katariina kirjast Pohlmannile (2. aug. 1787): “Nagu näib, pole väikesel proual lusti kodumaale minna, pole ka tarvidust, sest mehelt ega vanematelt on tal vähe või hoopiski mitte rahu loota…”. Ühes kirjas ütleb Katariina: “Hoolitsege isalikult tema väikese majapidamise eest, aidake tal sisse seada ja kui kõik on korras ja maal midagi enam teha pole, sõitke jumala nimel Tallinna. On rõõm, et majapidamine nii hästi läheb ja te kõik rahul olete.” Pole siiski teada, kas Auguste Tallinnas käis. Võimalik, et esialgu läks printsessil hästi, kuid siiski võttis lugu traagilise pöörde. Salasekretär Chzapovitzky kirjutab päevikus 19. novembril 1788 (s.o. peale printsessi surma): “Proua Wilde ei söandanud kõnelda, ta ütles ainult, et kui Pohlmann ei lubanud, ei saanud printsess ka jalutada.“ Ka Kullamaa pastori Dahli tütar on hiljem tunnistanud: “Printsess, kes nii reisi ajal kui ka oma Koluveresse asumise alguses ühe Pohlmanni sugulase poolt saadetud, elas sellest ajast absoluutses tagasitõmbumises, mis rohkem näis vangistusena, tänu erakordsetele abinõudele, mida vangivalvur Pohlmann rakendas. Mida ta varem oli teinud instruktsioonide tõttu, tegi ta varsti armmukadeduse tõttu, tulenevalt piiritust intiimsusest, milles tema vangistatuga elas, armuvahekorrast, mille põhjustas kirg ja üksindus. Selle õnnetu printsessi kuue viimase elukuu jooksul keelas ta kolmanda isiku pääsu tema juurde ja sundis teda lossi piirkonnast mitte lahkuma.”
 
40. rida ⟶ 42. rida:
*Printsessi surm
 
Kullamaa kirik.
Printsess Auguste suri 16. septembril 1788. Printsessi traagilisele surmale toob valgust pastori Dahli tütre tunnistus: ”Ühel päeval kuuldi läbilõikavat karjet lossist, mida isegi talupojad, kes töötasid põllul kuulsid. Üks arst ruttas juurde, kuid oma suureks imestuseks leidis ta kõik uksed suletuna ja talle öeldi, et kindral Pohlmann ja printsess on end majja sulgenud. Vahepeal kuulis arst ise seda kisa, mis vähehaaval lakkas ja kõik uskusid, et see kurjategija Pohlmann, et oma saladust halvast kohtlemisest mitte paljastada, kedagi juurde ei kutsunud, et printsessile abi osutada, ja et see õnnetusse olukorda seatud lahinguohver oma elu on lõpetanud, peale seda kui ta on lapse sünnitanud, kes kohe emaga kirstu pandi. Kaks päeva hiljem toodi Kullamaa kiriku kabelisse kirst, mis oli ilustatud punase sameti ja kuldnarmastega, kuid kruvidega kõvasti kinni keeratud. Pohlmann paigutas kaks tunnimeest kabeli ukse ette. Räägitakse, et tunnimehed olid öösel kabelist oigamist kuulnud. Ümbruskonnas levisid jutud, et printsess on tegelikult varjusurmas.” 21. septembril 1788, s.o. viis päeva pärast printsessi surma viidi surmateade õukonda. Teatati, et printsess on surnud vereummistusse, mille all ta ka varem oli kannatanud. Alles 10. oktoobril saadeti kiri Braunschweigi. 14. oktoobril anti Kullamaa pastorile kõige kõrgemalt korraldus asetada lahkunu Kullamaa kabelisse. Mõni aeg hiljem, kuupäeva teada ei ole, lasi Pohlmann kaevata altarist vasakule kirikupõrandasse haua, kuhu ilma kirikliku tseremooniata kirst paigutati. Pohlmann, kes oma elupäevad rahulikult alles 22. jaanuaril 1796 oma mõisas Kodilas lõpetas, viibis veel 1789. a. alguses Koluveres ja korraldas printsessi asjade ärasaatmist. Raske on uskuda, et suurtsugu printsessil lasti niiviisi surra. Tundub, et Württembergi printsessi pagendamise taga oli mingi poliitiline intriig. Sel juhul oli noor daam vaid sobivaks “tööriistaks”, kelle abil loodeti midagi välja pressida, ja heideti üsna pea kasutuna kõrvale. Võimalik, et printsess Auguste tapeti keisrinna Katariina käsul. Kõikvõimsa keisrinna käsutäitjana ja usaldusalusena ei oleks ta saanud endale lubada nii kirglikku armuafääri ja päris kindlasti mitte printsessi tapmist. Kõrgest soost isikute abieluvälised lapsed ei olnud tollal mingi haruldus ja see ei oleks pidanud andma põhjust mõrvaks.
 
46. rida ⟶ 48. rida:
*Epiloog
Kullamaa kiriku kooriruum
Kui 1816. a. peale isa surma printsessi vanem poeg Wilhelm I von Württemberg troonile astus oli ta kohtumisel Vene keiser Aleksander I-ga 1819. a. muret avaldanud, et tema ema laip kuskile Eesti kirikuse või selle ümbruskonnas maetud on. Keiser tegi Eestimaa tsiviilkubernerile ülesandeks “kõik Eestis ringlevad teated printsessi elu ja surma kohta kokku koguda”. Siit nähtub, et printsessi lähikondlastel puudus kontakt Augustega ja tema surma- ja matmiskohtki võis neil olla teadmata. Kõige täpsemaks tunnistuste andjaks oli Kullamaa pastori (pastor Dahl oli ametis 1748 kuni surmani 1795) tütar, keda on eespool ka tsiteeritud. Eestimaa kindralkuberneri käsul avati 1819. a. 10. novembril printsessi hauakamber. Selle kohta tehtud protokollis antakse väga üksikasjaline ülevaade hauakambri ja laiba olukorrast. Laialtlevinud jutt, et printsessi kõrvale on maetud ka tema vastusündinud laps, ei leidnud kinnitust. Kirstus oli ainult printsessi surnukeha. Komisjon leidis, et surnu asukoht ei ole vääriline nii kõrgele isikule. Kirst võeti hauakambrist välja ja maeti 13. novembril kiriku kooriruumi keskele, kus asusid tähtsamate aadlike hauakambrid. Neli nädalat hiljem 7. detsembril 1819 leidis keiser Aleksander I korraldusel aset printsessi kristlik matus. Sellega ei olnud selle õnnetu naise luud-liikmed veel lõpliku rahu saanud. 1850. aastate algul võeti hauakamber uuesti lahti, kuna hauakivi üks nurk oli vajuma hakanud. Tollane Kullamaa köster on rääkinud, et kirstu kaas olevat mingil moel lahti tulnud ja sellest olevat leitud lisaks printsessi kõdunenud laibale veel ka väikese lapse luustik, mille olemasolu tollane Kullamaa koguduse pastor Paul Eberhard on aga eitanud. Nii jäi endiselt liikvele jutt, et printsess sünnitas vahekorrast Reinhold Wilhelm von Pohlmanniga lapse, kelle mees koos naisega ära tappis.Kuulduste järgi olevat printsessi põrm millalgi Kullamaa kirikust ära viidud. Kuhu ja millal, selle kohta siinkirjutajal andmed puuduvad. Kullamaa kirikus on siiski printsessi hauaplaat, mis ei asu küll endisel kohal kooriruumiees, vaid hoopis kantsli kõrval. Kuninglikust soost naise salapärane lugu on samuti põlvest põlve edasi elanud.