Vikipeedia

Linnugripp: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{toimeta}}
[[Pilt:Colorized_transmission_electron_micrograph_of_Avian_influenza_A_H5N1_viruses.jpg|thumb|300px|right|'''[[Electron micrograph]] Linnugripiviirus''' <small>(''Allikas: Dr. Erskine Palmer, [[CDC]]'').</small>]] ▼
 
▲[[Pilt:Colorized_transmission_electron_micrograph_of_Avian_influenza_A_H5N1_viruses.jpg|thumb|300px|right|'''[[Electron micrograph]] Linnugripiviirus''' <small>(''Allikas: Dr. Erskine Palmer, [[CDC]]'').</small>]]
Linnugripp on viirushaigus, mille põhjustajaks on viirustüvi A/H5N1, mis on lindude jaoks eriti nakkav, ägedalt kulgev ja ravimatu haigus, millega kaasneb lindude massiline haigestumine ja suremus.
Teatud tüüpi lindude gripi viirus võib nakatada ka imetajaid. Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti kõrge patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik. ▼
Linnugripp ohustab eelkõige linde, kuid sellesse võivad nakatuda ka inimesed. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on 2006. aasta alguse seisuga inimestel registreeritud linnugripijuhte seitsmes riigis: Vietnamis, Tais, Indoneesias, Hiinas, Kambodžas, Türgis ja Iraagis. Kokku on haigestunud üle 160 inimese, neist üle 90 on surnud.
Inimestele on kõige ohtlikum H5N1, kuid haigust võivad tekitada ka H7N2, H9N2 ja H7N7 viiruse alamtüübid. Kuid vaatamata sellele, missugune gripiviirus nakatab linde, tuleb haiguse levikule kiiresti piir panna, sest ka madala ohuga gripiviirused võivad muutuda inimestele ohtlikeks.
Haigustekitajaks on senini olnud linnugripi viirus A/H5N1 antigeense struktuuriga. Viimastel aastatel on A/H5NI viiruse epidemioloogilised omadused muutunud. Kui alguses olid linnugripi nakkusallikateks ainult kanad ja pardid ning inimene nakatus pärast kontakti haigestunud lindudega, siis nüüd on kõrgelt patogeenne viirus isoleeritud ka metslindudel, sigadel, kassidel, leopardidel ja tiigritel.
Kuna A/H5N1 antigeense struktuuriga gripiviirusega ei ole elanikkond varem kokku puutunud, siis puudub ka immuunsus selle täiesti uue gripiviiruse suhtes. Oht seisneb ka selles, et kui linnugripi viirus satub grippi põdeva inimese organismi, siis võivad viirused vahetada geneetilist materjali, mille tagajärjel võib moodustuda uus kõrgelt patogeenne viirus. On leidnud kinnitust ka inimeselt-inimesele viiruse levik, praegu küll ainult kinnistes rühmades. 21. - 23. juunil 2006. Jakartas (Indoneesia) toimunud MTO ja teiste rahvusvaheliste ekspertide koosolekul, mis oli kutsutud kokku Indoneesia linnugripi ennetamise ja pandeemiliseks gripiks valmisoleku komitee algatusel, arutati linnugripialaseid küsimusi seoses 27.aprillil-15.mail Karos, Põhja-Sumatras registreeritud linnugrippi (H5N1) nakkuskoldega, milles haigestus 8 lähisugulast, kellest 7 suri. Ekspertide hinnangul võis nakatumine toimuda lähikontakti tulemusena esimese haigega, seega ei saa täielikult välistada inimeselt-inimesele nakatumist.
Haiguse kliinilisteks tunnusteks on lindude uimasus, isutus, hingeldamine, kõhulahtisus, harja, lokutite ja näopiirkonna turse, täppverevalumid limaskestadel ning äkksurm. (4)▼
Need on tüüpilised gripinähud inimesel:
• järsk enesetunde halvenemine koos kõrge palavikuga (alates 38 kraadist),
• pea-, lihas- ja kurguvalu,
• köha ja nohu, hingamisraskused,
• raskema haigusega kaasnev tüsistus on kopsupõletik, mis võib esile kutsuda hingamispuudulikkuse, kuid esineda võivad ka südame-, lihas- ja kesknärvisüsteemikahjustused,
• silma sidekesta põletik,
KUIDAS SEE LEVIB?
 
'''Linnugripp''' (lindude gripp, klassikaline lindude katk) on [[viirus]]haigus, mis tabab peamiselt kodulinde (kanu, hanesid, parte jt), harvem ka sigu. Teatud tüüpi lindude gripi viirus võib nakatada ka teisi imetajaid, sh on viirusetüüp A(H5N1) ohtlik inimestele.
Linnugripiviiruse kandjaks ja levitajaks looduses on veelinnud, kellelt võivad nakkuse saada kodu- ja muud metslinnud. Kodulindudest haigestuvad esmajoones samuti veelinnud (haned, pardid), kuid ka kanad, kalkunid, faasanid jne. Rändlindudega võib haigus levida pikkade vahemaade taha.
▲Teatud tüüpi lindude gripi viirus võib nakatada ka imetajaid. Kodulindude haigestumus ja suremus sõltub viirusetüvest. Eriti kõrge patogeensusega linnugripi korral on lindude suremus praktiliselt täielik.
Haigustekitaja levib eelkõige haige linnu kaudu. Ka inimeste nakatumine linnugrippi on senistel andmetel toimunud (tihedal) kokkupuutel haigestunud lindude ja nende eritistega.
Kokkupuutel haigestunud linnu liha, munade või sulgedega võib nakatuda linnugrippi.
Erineva antigeense struktuuriga gripiviirused on võimelised vahetama geene teise liigi gripiviirustega ning väljuma oma algsest reservuaarist – veelindude populatsioonist. Selle näiteks võib tuua linnugripiviiruse A/H5N1 inimagressiivseks muutumise, mis võib avada tee linnugripiviiruse pandeemilisele levikule inimestel.
Veterinaaride andmetel Eestis praegu linnugrippi ei esine, seega ei ole siin võimalik lindudelt seda nakkust saada.
Reisil nakatumise oht on olemas juhul, kui reisitakse linnugripi ohtlikku piirkonda.
KUIDAS SELLEST HOIDUDA?
 
Looduses kannavad nakkust edasi eeskätt rändavad veelinnud, kes ise seda taudi tihti ägedas vormis ei põe. Viirus levib haigestunud lindude kehaeritiste, saastunud sööda ja vee kaudu; seda võivad edasi kanda koerad, kassid, närilised ja ka inimesed, samuti saastunud transpordivahendid jt esemed. Viirus püsib väliskeskkonnas elujõulisena mitmeid nädalaid, kuid hävib kiiresti kuumutamisel üle 75°C ning levinumate desinfektantide toimel.
Kui pandeemia peaks Eestisse jõudma, kehtestatakse epideemiatõrje meetmed, näiteks:
• keelatakse massüritused,
• suletakse lasteasutused,
• piiratakse inimeste liikumist,
• isoleeritakse nakatunud jne.
Haiguse leviku tõkestamiseks on oluline vältida:
• lähikontakti haigega (gripiviirus levib ruumis köhapiiskadega kuni 1,5 m kaugusele),
• kokkupuutumist haigestunu rögaga/ninaeritisega või sellega saastunud pindadega. Seepärast tuleks hoiduda rahvarohketest kohtadest ja võimalusel isegi ühistranspordivahendite kasutamisest.
• Väga tähtis on käte pesemine, eeskätt pärast haige lähikonnas viibimist ja muidugi pärast tualeti kasutamist, enne sööki jne.
• Gripihaigel ei ole soovitatav minna arsti juurde, arst tuleks koju kutsuda või küsida temalt ravisoovitusi.
• Ööpäevaringselt saab nõu küsida ka üleriigiliselt perearsti telefonilt 1220.
Tervisekaitseinspektsioon soovitab:
• Tungiva vajaduseta mitte külastada piirkondi, kus seda haigust esineb.
• Enne reisi tutvuda Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kodulehega, mis kajastab operatiivselt olukorda nakkusohtlikes piirkondades. (Vastav teave on olemas ka Tervisekaitseinspektsiooni koduküljel rubriigis “Reisimine ja tervis”.)
• Riigis viibides jälgida kohalike võimude juhiseid ja neid täita.
• Mitte külastada linnu/loomaturge ja -farme ning hoiduda kokkupuutest kodu- ja metslindudega.
• Inimeste jaoks võivad ohtlikuks osutuda ka kohad, kus on viibinud nakatunud linnud, sest linnugripi tekitaja säilib keskkonnas kaua, näiteks sõnnikus kolm kuud, jahedas vees kuu aega.
• Esmaseks nakatumise vältimise meetmeks on hügieeninõuetest kinnipidamine. Tuleb pesta tihti käsi, juua vaid ohutut (pudeli- või keedetud) vett, söömiseks valida kuumtöödeldud toite jne.
• On soovitatav vähemalt kaks nädalat enne riskipiirkonda sõitu vaktsineerida end tavagripi vastu. Linnugripi vastu see küll ei kaitse, kuid vaktsineerimine väldib organismis uue, ohtliku viirusetüve tekkimise juhul, kui inimene peaks korraga nakatuma nii tava- kui ka linnugripi viirusega.
Kui perest keegi haigestub:
• Gripihaige tuleb kohe paigutada eraldi ruumi ja piirduda tema hooldamisel 1–2 inimesega.
• Tuleb vältida lähikontakti haigega (gripiviirus levib ruumis köhapiiskadega kuni 1,5 m kaugusele) ning kokkupuutumist tema rögaga/ninaeritisega või sellega saastunud pindadega.
• Haigega suhtlemisel/tema hooldamisel tuleb kanda kaitsevahendeid: kindaid, kaitseprille, maski. (Maskideks sobivad apteekides müüdavad nn protseduurimaskid.)
• Kui tekib vajadus haiget ühest ruumist teise viia või kaugemale transportida, tuleb ka talle mask ette panna.
• Väga tähtis on käte pesemine, eeskätt pärast haige lähikonnas viibimist või pärast haige hooldamist.
• Haigena ei peaks ise arsti juurde minema, vaid ravijuhiste saamiseks tuleks arstiga ühendust võtta.
Haige linnu eritistest nakatumine on võimalik, näiteks vaibale või maapinnale sattunud väljaheide kuivab ja võib tolmuga kanduda hingamisteedesse. Seepärast ei soovitata (eriti lastel, kes on ninaga ohule lähemal) viibida lindude toitmis- ja elukohtades. Lapsi tuleb ka hoiatada, et nad ei puudutaks haigeid või surnud linde.
Kui tuppa tulles on jalanõud saastunud, siis tuleb need korralikult puhastada ja pärast seda ka käed hoolega puhtaks pesta. Käte seebiga pesemine aitab lahti saada ka paljudest teistest haigustekitajatest.
Kokkupuutel haigestunud linnu liha, munade või sulgedega võib nakatuda linnugrippi.
Lindude gripi viirus säilib kaua elujõulisena just madalal temperatuuril. Lindude väljaheidetes võib viirus temperatuuril 4°C püsida nakatumisvõimelisena vähemalt 35 päeva, 37°C juures aga kuus päeva. Kõrgetel temperatuuridel viirus hävib, näiteks 60°C juures 30 minutiga ning 75°C juures mõne minutiga. Seega muudab liha ja mune ohutuks kuumutamine.
Viirus on tundlik ka enamlevinud desinfitseerivate vahendite suhtes nagu jodiidiühendid, formaliin, seebikivi jne.
 
▲Haiguse kliinilisteks tunnusteks on lindude uimasus, isutus, hingeldamine, kõhulahtisus, harja, lokutite ja näopiirkonna turse, täppverevalumid limaskestadel ning äkksurm. (4)
 
===Vaata ka===
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Linnugripp"