Koit ja Hämarik: erinevus redaktsioonide vahel

PResümee puudub
 
==Tekst==
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele KoiguKoidu ja Hämariku armuloo, - ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
 
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas? Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma teaval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes päikese vastu võtab ja puhkama viib, kui ta oma käigu on lõpetanud? Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: "Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks." Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: "Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada." Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustus ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel laulu ja lilled äratab ja suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.
Anonüümne kasutaja