Juhan Kahk: erinevus redaktsioonide vahel

Kahk sündis pangaametniku perekonnas. Juba varajases nooruses tärkas tal huvi ajaloo vastu, mis aastatega üha süvenes. Kahki esimeseks ametisooviks oligi saada ajaloolaseks, ehkki ta unistas ka kirjaniku elukutsest. Koolis käis Kahk [[Nõmme gümnaasium]]is, mille lõpetas [[1946]]. aastal. Tema sõja-aegne elu oli olnud raske, sest isa oli [[1941]]. aastal siirdunud Nõukogude tagalasse, ema ja KahkJuhan aga jäänud Eestisse. Et tema isa peeti äärmuslikuks kommunistiks, kaotas ta ema Saksa okupatsiooni ajal ka töö. Isa hukkus aga [[1944]]. aastal Eestisse naastes.

1946. aastal asus Kahk õppima [[Tartu Ülikool]]i, mille ta lõpetas [[1951]]. aastal. Ta paistis silma suure ambitsioonikuse, sihikindluse ja edasipüüdlikkusega, mis saatis teda kogu elu ning seetõttu kasutas ta ära ka kõik karjäärivõimalused, mis eesti ajaloolasele Nõukogude Liidus võisid avaneda. Aastatel [[1951]]–[[1954]] õppis ta Leningradi ülikoolis, lõpetades selle ajalookandidaadina. Tema peamiseks uurimisalaks kujunesid toona talurahvarahutused, mida ta uuris väikeste vaheaegadega kuni oma elu lõpuni. Alates [[1954]]. aastast töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia ajalooAjaloo Instituudis, mille direktor oli ta aastatel [[1968]]–[[1974]], Teaduste Akadeemia akadeemikuks sai ta [[1978]]. aastal. Juba enne seda paistis ta silma aga hea organiseerijana, korraldades koos [[Hans Kruus]]i ja [[Artur Vassar]]aga [[1959]]. aastal esimese Ida-Euroopa Agraarajalooagraarajaloo sümpoosioni, kus Eesti agraarajaloolased domineerisid kuni [[1970. aastad|1970. aastaeni]]. [[1963]]. aastal sai Kahkist ajaloodoktor, väitekirja 19. sajandi talurahvarahutustest kaitses ta Leningradi ülikooli juures, saades noorimaks ajaloodoktoriks ENSV-s.