Juhan Kahk

Juhan Kahk (1. august 1928 Nõmme – 28. juuni 1998 Tallinn) oli eesti ajaloolane.

Kahk sündis pangaametniku perekonnas. Juba varajases nooruses tärkas tal huvi ajaloo vastu, mis aastatega üha süvenes. Kahki esimeseks ametisooviks oligi saada ajaloolaseks, ehkki ta unistas ka kirjaniku elukutsest. Koolis käis Kahk Nõmme gümnaasiumis, mille lõpetas 1946. aastal. Tema sõja-aegne elu oli olnud raske, sest isa oli 1941. aastal siirdunud Nõukogude tagalasse, ema ja Kahk aga jäänud Eestisse. Et tema isa peeti äärmuslikuks kommunistiks, kaotas ta ema Saksa okupatsiooni ajal ka töö. Isa hukkus aga 1944. aastal Eestisse naastes.

1946. aastal asus Kahk õppima Tartu Ülikooli, mille ta lõpetas 1951. aastal. Ta paistis silma suure ambitsioonikuse, sihikindluse ja edasipüüdlikkusega, mis saatis teda kogu elu ning seetõttu kasutas ta ära ka kõik karjäärivõimalused, mis eesti ajaloolasele Nõukogude Liidus võisid avaneda. Aastatel 1951–1954 õppis ta Leningradi ülikoolis, lõpetades selle ajalookandidaadina. Tema peamiseks uurimisalaks kujunesid toona talurahvarahutused, mida ta uuris väikeste vaheaegadega kuni oma elu lõpuni. Alates 1954. aastast töötas ta ENSV Teaduste Akadeemia ajaloo Instituudis, mille direktor oli ta aastatel 1968–1974, Teaduste Akadeemia akadeemikuks sai ta 1978. aastal. Juba enne seda paistis ta silma aga hea organiseerijana, korraldades koos Hans Kruusi ja Artur Vassaraga 1959. aastal esimese Ida-Euroopa Agraarajaloo sümpoosioni, kus Eesti agraarajaloolased domineerisid kuni 1970. aastaeni. 1963. aastal sai Kahkist ajaloodoktor, väitekirja 19. sajandi talurahvarahutustest kaitses ta Leningradi ülikooli juures, saades noorimaks ajaloodoktoriks ENSV-s.

Hea läbisaamine Nõukogude võimuga (Kahk oli ka partei liige) võimaldas tal teha mitmeid välisreise ka Lääne-Euroopasse ning kohtuda tolle aja silmapaistvate ajaloolaste, nagu Eric Hobsbawmi, Jacques Le Goffi, Emmanuel Le Roy Ladurie ja teistega. Kahk sai tugevaid mõjutusi Annaalide koolkonnalt ning kasutas nende uuenduslikke meetodeid aktiivselt oma töödes. Seetõttu on ta siiani ka ainus eesti ajaloolane, kelle töö on Annaalide ajakirjas avaldatud. Samaaegselt tegeles Kahk ka Välis-Eesti ajaloolastega suhete loomisega, ehkki siingi pidi ta lõivu maksma riigivõimudele, saades KGB kontrollitava VEKSA juhiks. Soome ajaloolastest suhtles ta lähemalt Vilho Niitemaaga, tuntud Eesti ajaloo uurijaga.

Kahki võib pidada ka Eesti esimeseks arvutiajaloolaseks, kes hakkas matemaatilis-statistilisi meetodeid kasutama juba 1970. aastatel. Tema kõrvale tõusid veel ka Herbert Ligi ja Heldur Palli, kellest said tuntud ajaloolised demograafid. Lisaks sellele oli Kahk ka Eesti ajaloolise sotsioloogia eestvedajaid, selle uurimissuuna käimalükkamine oli eriti raske, sest Nõukogude Liidus peeti sotsioloogiat peaaegu et ebateaduseks. Kuid Kahki head sidemed olid sealgi abiks.

1980. aastatel asus Kahk lisaks muule tegelema ka usundipsühholoogiaga, uurides eriti nõiaprotsesse. 1988. aastal ilmus tema viimane nõukogulikust vaimsusest kantud teos 19. sajandi esimese poole talurahvareformidest, milles sisalduvaid seisukohti ta hiljem tunduvalt revideeris. 1990. aastaks oli ta oma suhtumist juba kardinaalselt muutnud, tunnustades rahvuslikku ajalookäsitlust "Kodu Lugu". Samaaegselt asus ta tegelema ka selle ajani keelatud uurimisalade, nagu küüditamise ja sundkollektiviseerimise läbiviimise uurimisega. Ka toona tulid Kahkile kasuks nõukogudeaegsed sidemed ja teadmised.

1992. aastal ilmus Kahki ja teiste tema põlvkonna agraarajaloolaste ühistööna "Eesti talurahva ajaloo" I köide, mis siiani on jäänud ka ainsaks. Seal sisaldub küll palju nõukogudeaegset fraseoloogiat, kuid teos on tänu faktitihedusele siiski teaduslikult kasutatav. Järgnevalt tegeles Kahk veel mõningate lühiuurimustega, kuid halvenev tervis ei lubanud tal pidevat tõsist tööd enam teha. Siiski suutis ta lõpetada ühe viimase aja silmapaistvama agraarajaloolise teose, "Bauer und Baron im Baltikum", kus ta oma aastakümnetega kogutud kogemused uudseid hinnanguid andes kokku võttis. See töö ilmus aga juba postuumselt 1999. aastal ning saksa keeles.

Kirjandus

• Tiit Rosenberg. Juhan Kahk agraarajaloolasena. Ajalooline Ajakiri 1998/4. Lk-d 51–64.