Sulev Vahtre: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
12. rida:
Agraarajaloo kõrval huvitasid Vahtret jätkuvalt aga ka keskaegsed kroonikad ning Eesti keskaeg üldisemalt. [[1980]]. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus [[Jüriöö ülestõus]]ust, mille eest ta [[1990]]. aastal sai doktor [[Arthur Puksov]]i [[Arthur Puksovi fond|fondi]] preemia. [[1980. aastad|1980. aastatel]] tegeles ta aktiivselt ka vaimuelu ja [[kirkuajalugu|kirikuajaloo]] uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".
Ülikooli õppejõuna võttis Vahtre aktiivselt osa ÜTÜ Ajalooringi tegevusest, olles selle üks pikaajalisemaid juhendajaid. Koos kolleegi [[Helmut Piirimäe]] ja mõnede teistega muutis ta selle üheks rahvusvaimsuse hoidjaks toonases Tartu Riiklikus Ülikoolis. Samuti tegeles Vahtre aktiivselt spordiga, algatades [[1979]]. aastal iga-aastased õppejõudude ja lõpetajate jalgpallivõistlused, mis kestavad siiani. Vahtre ise oli õppejõudude meeskonna 13-kordne kapten.<ref>Sulevf Vahtre. Ajaloolased jalgpallimurul. Kleio 1996/2. Lk 53.<ref/>
Et Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikusse parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg [[Lauri Vahtre]] [[1982]]. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti, ka Sulev Vahtret ähvardati hiljemalt [[1988]]. aastaks professori kohalt kõrvaldada. Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre sekkus [[Laulev revolutsioon|laulva revolutsiooni]] ajal innukalt ühiskondlikusse tegevusse. Temast sai üks Eesti Muinsuskaitseseltsi (EMS) aktiivsemaid liikmeid. 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel nõudis ta Eesti iseseisvuse taastamist. Samal aastal võttis Vahtre osa ka [[Õpetatud Eesti Selts]]i taastamisest. [[1989]]. aastal toimetas ta Lauri Vahtre, [[Mart Laar]]i ja [[Heiki Valk|Heiki Valgu]] poolt juba mitu aastat varem valmis kirjutatud raamatu "Kodu lugu", mis oli tolleaegse eestlaste rahvusliku ajalookäsitlusena äärmiselt oluline teos. Samal aastal loodi tema initsiatiivil Tartu Ülikoolis ka Eesti ajaloo õppetool, mille juhatajaks oli ta kuni [[1993]]. aastani. Samal aastal valiti ta ka [[Eesti Kodanike Komitee]] juhatuse hulka. [[1991]]–[[1992]] oli Vahtre ka [[Eesti Põhiseaduslik Assamblee|Eesti Põhiseadusliku Assamblee]] liige. 1993. aastal sai temast emeriitprofessor.
50. rida:
==Kirjandus==
*[[Tiit Rosenberg]]. ''Ajaloolane ja aeg. Sulev Vahtre 75''. In: Muinasaja loojangust omariikluse läveni: pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks. Tartu, [[2001]]. Lk-d 13–36. ISBN 998591788X (köites)
==Viited==
<references/>
==Välislingid==
| |||