Sulev Vahtre: erinevus redaktsioonide vahel

[[1947]]. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (varasema Kommertsgümnaasiumi) ning asus samal aastal Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid [[Arno Rafael Cederberg]]i õpilased [[Rudolf Kenkmaa]] ja [[Julius Madisson]], kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. Vahtret paelus teda kõige enam agraarajalugu, mis oli toona ka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka karjääri teha. [[1952]]. aastal lõpetas Vahtre põhiõppe diplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane [[Jaan Konks]]. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka [[Tartu Õpetajate Seminar]]i õppejõud (1952. aasta suvel). [[1955]]. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" (uurimus ilmus raamatu kujul [[1960]]. aastal). ningOma kaaluka uurimusega tõmbas ta endale ühe Eesti keskaja prominentsema uurija, [[Paul Johansen]]i tähelepanu, kellega jäi Vahtrel isiklik kontakt küll saavutamata, sest Johansen suri juba [[1965]]. aastal.

1955. aastal asus Vahtre ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. [[1962]]. aastal sai temast dotsent. Ta luges allikaõpetuse, Eesti vanema ajaloo ning puhuti ka Venemaa vanema ajaloo loenguid. Et Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise [[demograafia]] teemal. [[1971]]. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (raamatu kujul ja mõnevõrra täiendatud kujul ilmus teos [[1973]]. aastal). [[1974]]. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.

Et Vahtre jäi Nõukogude ajal oma rahvuslikele ja demokraatlikele põhimõtetele kindlaks ega astunud kommunistlikusse parteisse, jäid tema karjäärivõimalused küllaltki piiratuks (parteisse mitte kuuluv inimene ei võinud saada NSV Liidu ajaloo kateedri juhatajaks). Samuti ei saanud ta midagi teha, kui ta poeg [[Lauri Vahtre]] [[1982]]. aastal nõukogudevastase meelsuse pärast ülikoolist välja heideti, ka Sulev Vahtret ähvardati hiljemalt [[1988]]. Sedaaastaks innukamaltprofessori sekkuskohalt takõrvaldada. Ent ajad muutusid enne seda. Vahtre sekkus [[Laulev revolutsioon|laulva revolutsiooni]] ajal innukalt ühiskondlikusse tegevusse. Temast sai üks Eesti Muinsuskaitseseltsi (EMS) aktiivsemaid liikmeid. 1988. aasta Tartu muinsuskaitsepäevadel nõudis ta Eesti iseseisvuse taastamist. Samal aastal võttis Vahtre osa ka [[Õpetatud Eesti Selts]]i taastamisest. [[1989]]. aastal toimetas ta Lauri Vahtre, [[Mart Laar]]i ja [[Heiki Valk|Heiki Valgu]] poolt juba mitu aastat varem valmis kirjutatud raamatu "Kodu lugu", mis oli tolleaegse eestlaste rahvusliku ajalookäsitlusena äärmiselt oluline teos. Samal aastal loodi tema initsiatiivil Tartu Ülikoolis ka Eesti ajaloo õppetool, mille juhatajaks oli ta kuni [[1993]]. aastani. Samal aastal valiti ta ka [[Eesti Kodanike Komitee]] juhatuse hulka. [[1991]]–[[1992]] oli Vahtre ka [[Eesti Põhiseaduslik Assamblee|Eesti Põhiseadusliku Assamblee]] liige. 1993. aastal sai temast emeriitprofessor.

Vahtre viljakas ajaloolasetöö jätkus ka edaspidi. Peamiselt tegeles ta erinevate ajalooteoste toimetamisega. Kõige olulisematena tõusid neist esile Eesti ajaloo kronoloogia ([[1994]], teine, täiendatud trükk [[2007]]), Eesti ajalugu elulugudes ([[1997]]), samuti mitmed artiklid Eesti vanemast historiograafiast (kroonikatest) ja seni käsikirjas olev uurimus Eesti vanema ajaloo kohta tervikuna. Ent tema suurimaksviimaste eluaastate silmapaistvaimaks panuseks olivõib ilmselt pidada [[1940]]. aastal pooleli jäänud Eesti ajaloo ülevaateteoste sarjaüldkäsitluse jätkaminejätkamist (ta oli Eesti ajaloo IV ja VI köite peatoimetaja).

*[[1999]] [[Avatud Eesti FondiFond]]i iseseisvuspäevapreemia

[[1951]]. aastal abiellus Vahtre [[Idi-Alice Ramm]]iga. Nende pojad on kunstnik [[Silver Vahtre]] ning ajaloolane ja poliitik [[Lauri Vahtre]].