Ohverdamine Põhjalas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
Peaaegu kõikjal, kus on juttu inimohvrist, on läbivaks teemaks valu ja piin ning on öeldud, et ohvrid tapeti julma piinamisega. Piinarikas surm ja valu on läbivad teemad mitte ainult Põhja-Euroopas, vaid enam-vähem kõikjal maailmas, kus on inimohvrit toodud. Seega võib pidada seda universaalseks nähtuseks. Germaanlaste ja keltide juures on teada, et kuna inimohver ei olnud mõeldud ainult ühele jumalale, tuli erinevatele jumalatele ohverdatud inimesed ka erinevalt hukata. Kõige levi-numaks viisiks oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse Odinile ohverdamisega, kes ise oli samuti “poodud jumal”. Ohver võidi visata alla kaljult (Freyrile), lõhkuda ohvri selgroog (Thorile) või ta uputada (näiteks Nerthusele).
== Rabadesse ohverdamine ==
Rabadest leitud kehad võivad olla seotud keldi traditsiooniga, kes suhtusid suure lugupidamisega ümbritsevasse loodusesse, eriti jõgedesse, ojadesse, järvedesse ja soodesse. Kroonikate andmetel tundub, et inimohvri toomise peamiseks rahuaegseks põhjuseks on arvatavasti olnud viljakuse ja seeläbi elu jätkamise soodustamine.
==Kasutatud kirjandus==
| |||