Vahtre sündis põlise talupoja peres Põhja-[[Tartumaa]]l Laiuse vallas. Tema isa oli aktiivne seltsi- ja kultuurielu tegelane Heinrich Vahtre (kuni [[1937]] Vinkman), ema aga Elise Möllerson, kellelt Sulev Vahtre päris kristliku ja kultuurilembese vaimsuse. Ta käis Kivijärve algkoolis ning astus seejärelpärast aastatel [[1939]]–[[1940]] [[Paldiski]]s ajutiselt kaubandusõpilaseks olemist [[Tartu Kommertsgümnaasium]]isse, kus õppis 1940–[[1943]]. [[1942]]. aastal ilmus "[[Postimees (ajaleht)|Postimehes]]" tema esimene kirjatöö "Sõjasuvi Laiusel", mida ta ise pidas nii [[poliitika]] kui ka ajaloo valdkonda kuuluvaks. [[1943]]. aastal katkestas ta ajutiselt kooliõpingud ning viibis kuni [[1945]]. aastani üldiselt isatalus, kus aitas teha talutöid, sest tema kaks vanemat venda olid sõjas langenud. [[1944]]. aasta sügisel osales ta [[Johan Pitka|Pitka]]-poisina [[Tallinn]]a kaitsmise katses, otsustades [[Punaarmee]] tankide saabudes relvastatud vastupanust siiski loobuda. Seejärel siirdus ta taas koju, asudes järgmisel aastal taas koolis õppima.
[[1947]]. aastal lõpetas Vahtre Tartu Arve- ja Plaanindustehnikumi (mis oli varem olnudvarasema KommertsgümnaasiumKommertsgümnaasiumi) ning asus peagisamal õppimaaastal Tartu ÜlikoolisÜlikooli ajalugu õppima. Tema peamisteks juhendajateks kujunesid [[Arno Rafael Cederberg]]i õpilased [[Rudolf Kenkmaa]] ja [[Julius Madisson]], kes jätkasid Eesti Vabariigi ajale iseloomuliku allikakriitilise ajaloouurimise õpetamist. SealVahtret paelus teda kõige enam agraarajalugu, sellelmis teemaloli tegitoona Vahtreka üheks parimaks võimaluseks pääseda ajloo uurimisel tugevast ideoloogilisest sunnist ning sellega kaasnevatest moonutustest, kuid samas oli see siiski selline teema, millega võis ka omakarjääri diplomitööteha. [[1952]]. aastal lõpetas taVahtre põhiõppe ningdiplomitööga Prantsuse revolutsiooni agraarsuhetest, töö juhendajaks oli kolmas Cederbergi õpilane [[Jaan Konks]]. Seejärel asus Vahtre edasi õppima aspirantuuri. Vahepeal oli ta ka [[Tartu Õpetajate Seminar]]i õppejõud (1952. aasta suvel). [[1955]]. aastal kaitses ta oma kandidaadiväitekirja teemal "Liivimaa noorema riimkroonika" teemal (uurimus ilmus raamatu kujul [[1960]]. aastal) ning asus ülikoolis NSV Liidu ajaloo kateedri õppejõuna tööle. Et Vahtre väärtustas eriti ajaloo allikaõpetuslikku külge, siis otsustas ta oma doktoritöö kirjutada ajaloolise [[demograafia]] teemal. [[1971]]. aastal kaitseski ta oma doktoriväitekirja 18. ja 19. sajandi hingeloenduste allikalise väärtuse uurimise teemal (raamatu kujul ja mõnevõrra täiendatud kujul ilmus teos [[1973]]. aastal). [[1974]]. aastal sai Vahtrest ajalooprofessor.
Agraarajaloo kõrval huvitasid Vahtret jätkuvalt aga ka keskaegsed kroonikad ning Eesti keskaeg üldisemalt. [[1980]]. aastal õnnestus tal trükis avaldada seni autoriteetseimaks jäänud uurimus [[Jüriöö ülestõus]]ust, mille eest ta [[1990]]. aastal sai doktor [[Arthur Puksov]]i [[Arthur Puksovi fond|fondi]] preemia. [[1980. aastad|1980. aastatel]] tegeles ta aktiivselt ka vaimuelu ja [[kirkuajalugu|kirikuajaloo]] uurimisega, kuid järgmine oluline teos käsitles taas eesti varasemat poliitika- ja sõjaajalugu: 1990. aastal ilmus raamat "Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227".
22. rida:
==Isiklikku==
Tema[[1951]]. aastal abiellus Vahtre [[Idi-Alice Ramm]]iga. Nende pojad on [[Silver Vahtre]] ja [[Lauri Vahtre]].
