Trikster: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
6. rida:
[[1898]] analüüsis triksteri kuju [[Franz Boas]] eessõnas [[James Teit]]i raamatule "Thompsoni jõe indiaanlaste pärimus" (''Traditions of the Thompson River Indians''). Boasi järgi on triksteri põhiomadus see, et ta andis maailmale praeguse kuju kogemata, taotledes oma isekaid eesmärke. Triksterist saab kultuurikangelane, sest tema egoistlikud teod toovad tagajärgi, mis on inimkonnale kasulikud.
 
Triksteri mõiste sai üldtuntuks siis, kui Franz BoaseBoasi õpilane [[Paul Radin]] oli avaldanud [[winnebago]] müüditsükli pealkirjaga "The Trickster" ([[1956]]). Radin tõstab esile, et põlisameerika lugudes on trikster ühtaegu tola ja heategija, ning oletab, et temas võisid kokku sulada kaks eri tegelaskuju. Radin arvab, et ürgsem on just vembumehe kuju, keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha. [[Jumal]]ikud omadused võidi talle lisada hiljem. Radini oletust nõrgendab see, et tembutav jumal on [[mütoloogia]]tes tavaline, ja kahe erineva tegelaskuju liitmist on raske põhjendada.
 
Triksteri kuju on universaalne, kuid igas pärimuses pole vembumees tingimata looja või leiutaja. Kuna kelm, petis või vigurvänt on üks kesksemaid tegelasi [[muinasjutt]]udes, [[pajatus]]tes, [[anekdoot]]ides, samuti [[ilukirjandus]]es ja [[meelelahutus]]es, on mõned [[usundilugu|usundiloolased]] (nt [[Mircea Eliade]]) arvanud, et triksterist peaks rääkima vaid kitsalt [[Põhja-Ameerika]] pärimuse puhul.