Pius II: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot Adding: sw:Papa Pius II |
Resümee puudub |
||
196. rida:
Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt.
Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas [[2. juuli]]l [[2005]] ''[[palio]]'' (hobuste võiduajamine), mille võitis [[Nobile Contrada del Bruco]] linnaosa hobusega [[Berio (hobune)|Berio]], millel ratsutas [[Luigi Bruschelli]] (Trecciolino).
==Pius II ja [[Eesti]] <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
Pius II tühistas [[3. juuni]]l [[1460]] oma [[bulla]] [[12. november|12. novembrist]] [[1459]] ja [[ekskommunikatsioon|ekskommunikeeris]] [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Kazimierz IV]] ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid [[Saksa ordu]] vastu.
Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks tallinlanna Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
Ta volitas [[1. veebruar]]il [[1463]] [[Riia peapiiskop]]pi [[Silvester Stodewescher]]it [[visitatsioon|visiteerima]] Riia frantsisklaste [[klooster|kloostrit]].
Ta taunis [[9. märts]]il 1464 Magdeburgi ja Riia peapiiskoppidele saadetud kirjas Uppsala peapiiskopi vangistamist.
===Vaidlus Tartu piiskopkonnas===
Pius II määras [[22. detsember|22. detsembril]] [[1459]] [[Tartu piiskop]]iks [[Helmich von Mallinkrodt]]i ja lubas [[24. veebruar]]il 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas [[3. november|3. novembril]] 1459 Tartu [[kapiitel|kapiitli]] volitused vakantsiperioodil. Ta saatis [[3. detsember|3. detsembril]] 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.
===Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast===
Pius II tunnustas [[23. detsember|23. detsembril]] 1458 [[Saare-Lääne piiskop]]ina [[Jodokus Hoenstein]]i, kuid [[ekskommunikatsioon|ekskommunikeeris]] [[Johann Vatelkanne]] ja tema järgijad.
[[Taani kuningas]] [[Christian I]] saatis 1458 ja 1459 seoses [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonnaga]] seotud probleemidega paavstile mimeid kirju.
Pius II manitses [[31. detsember|31. detsembril]] 1459 Vatelkannet ja tema järgijaid, Vatelkanne pidi Saare-Lääne piiskopkonnast lahkuma, tema järgijad vabastati kirikuvandest.
Paavst saatis [[23. august]]il 1460 kirja Saare-Lääne piiskopile.
==Surm==
202. rida ⟶ 226. rida:
Pius II suri [[14. august]]il [[1464]] kella 23 paiku Anconas palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba [[18. juuni]]l [[Rooma]]st siirdudes oli paavst haiglane.
Ta maeti algul [[Rooma Peetri kirik|Peetruse kirik]]usse, [[süda]] aga Anconasse. [[1614]] viidi tema säilmed üle [[Sant'Andrea della Valle]] kirikusse Roomas.
==Pius II kultuuriloos==
268. rida ⟶ 292. rida:
Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid [[onupojapoliitika]] ilminguid.
[[Richard Garnett]] kirjutab ''''[[Encyclopaedia Britannica]]'''' [[1885]]. aasta väljaandes: "Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, on ta kõige huvitavam kõikidest [[Peetrus|Püha Peetruse]] järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele. Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. [[Kameeleon]]i kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena. Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."
==Viide==
{{reflist|1}}
==Kirjandus==
| |||