Novum Organum: erinevus redaktsioonide vahel

Aga filosoofia rikkumine ebausust, ja teoloogia juurdesegamisest, on palju laiemalt näha, ja toob väga palju halba, kas tervetele filosoofiatele, või nende osadele. Sest inimaru ei ole fantaasia muljetele vähem alluv kui tavaliste arusaamademõistete muljetele. Sest vaidlushimuline ja sofistlik filosoofia sugu ajab aru segi; aga see teine fantastiline, ja ülespuhutud, ja just nagu poeetiline, rohkem meelitab aru. Sest inimesel on mingi aru auahnus, mitte väiksem kui tahte oma; eriti kõrgetel ja kõrgelennulistel vaimudel.

Aga selle soo näide särab kreeklaste seas, eriti [[Pythagoras]]e näol, aga koos jämedama ja koormavama ebausuga; aga ohtlikum ja peenem [[Platon]]il ja tema koolkonnal. Seesugust pahet leidub ka ülejäänud filosoofiate osades, abstraktsete vormide ja lõpp-põhjuste ja algpõhjuste sissetoomisel; jättes enamasti ära vahepealsed põhjused, ja muu taoline. Aga selles asjas tuleb rakendada suurimat ettevaatust. Sest kõige halvem asi on vigade apoteoos, ja tuleb pidada aru katkuks, kui tühistele asjadele saab osaks suurim austus. Sellele tühisusele on aga mõned uutest suurima kergusega nõnda andunud, et nad on püüdnud rajada loodusfilosoofia [[1. Moosese raamat]]ule, ja [[Iiobi raamat]]ule, ja teistele Pühadele Kirjadele; otsides elava seast surnut: ja seda enam tuleb seda tühisust pidurdada, ja talitseda, sest jumalike ja inimlike asjade mitte päris mõistlikust kokkusegamisest ei kasva välja mitte üksnes fantastiline filosoofia, vaid ka [[ketserlus|ketserlik]] [[religioon]]. Nii et üsna päästev on, kui kaine mõttega antakse usule ainult see, mis usule kuulub.