Carl Schirren: erinevus redaktsioonide vahel

[[1860. aastad|1860. aastatel]] huvitus Schirren üha enam [[poliitika]]st, asudes kaitsma baltisakslasi vaikselt hoogu koguva [[slavofiilsus]]e ja võimaliku [[venestamine|venestuse]] eest. Tema [[Liivimaa]] [[patriotism|patrioodi]] mentaliteet avaldub ka selle aja töödes, kus Schirren rõhutab ajaloo võtmesündmustes osalenud baltisakslaste ([[Wolter von Plettenberg]], [[Johann Reinhold von Patkul]]) tähtsust ja positiivsust. Üle-[[Venemaa]]liselt sai ta tuntuks vastusega slavofiil [[Juri Samarin]]ile, kes oli rünnanud [[Balti erikord]]a. Schirren väitiskaitses oma ajaloolistele argumentidele põhinenud vastuses (aastal [[1869]]), etBalti Liivimaariikides onseni põlinekehtinud sakslasteõiguslikku korda, alaviidates ningUusikaupunki sellerahulepinguga venestamineVenemaa olekspoolt tohutuantu väärsammgarantiidele. Selle poliitiliselt irriteeriva kirja eest vallandati Schirren [[Tartu Ülikool]]i [[professor]]i kohalt ning ta oli sunnitud Venemaalt lahkuma.

Oma ülejäänud elu veetis Schirren [[Saksamaa]]l, kus tast sai [[Kiel]]i ülikooli ajalooprofessor. Väga mahukaid ajalooteoseid ta ei avaldanud, kuid tegeles mitmete üksikprobleemide uurimisega. Tema põhiliseks huvivaldkonnaks oli [[Põhjasõda]] ning sellega seotud sündmused. Seda uurides jõudis Schirren kurioossetele seisukohtadele, arvatesleidis näiteks, et [[Rootsi]] allakäigus plnudpolnud süüdi mitte [[Karl XII]], vaid hoopis tema isa [[Karl XI]], kes teatavasti teostas baltisakslastele jaoks äärmiselt ebameeldiva mõisate [[reduktsioon]]i.