Avinurme lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
30. rida:
Toimunud lahingust võttis vastase poolel osa 27. polgu ülema polkovnik [[Nikolai Trankmann]]i poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.
Eesti väeosadest osalesid selles lahingus [[3. Eesti Piirikaitse Rügement|3. Eesti SS-Piirikaitse Rügemendi]] ja [[6. Eesti Piirikaitse Rügement|6. Eesti SS-Piirikaitse rügemendi]] üksused ning [[288. Eesti Politseipataljon]]i ja [[292. Eesti Politseipataljon]]i osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa [[20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis]]i 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45-st rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus [[258. Jalaväediviis]]i [[130. Jalaväerügement|130. Jalaväerügemendi]] osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli [[Avinurme]]s palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja Saksa üksused olid relvastatud põhiliselt vaid kergerelvadega – kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. [[tankirusikas|Tankirusikaid]] oli ainult [[20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis]]i meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaal raskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.
Viimane eesti üksuste vastupanulahing toimus [[Avinurme]] asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, mis kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased Eesti üksuste võitlejad lahingu piirkonnast.
| |||