Redaktsioon: 9. oktoober 2007, kell 18:48 redigeeri Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust Uus lehekülg: '''Moodus''' on muusikas mitmetähenduslik sõna: * moodus on helikõrguse valdkonnas modaalne helirida. * moodus on helivältuse valdkonnas meetodite kogumik üksteisele...		Redaktsioon: 9. oktoober 2007, kell 20:30 redigeeri eemalda Andrus Kallastu (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 14 813 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: '''Moodus''' on ~~muusikas~~[[muusika]]s mitmetähenduslik sõna: * moodus on [[helikõrgus]]e valdkonnas [[modaalne helirida]]. * moodus on [[helivältus]]e valdkonnas meetodite kogumik üksteisele järgnevate pika ja lühike vältusega helide ühendamiseks (esimest korda kirjeldatud Johannes de Garlandia traktaadis ''De mensurabili musica'', 1240). ==Muusikas kasutatava mõiste ajalooline määratlus== Muusikatermin "moodus" (ld.k ''modus'' - mõõt, mõõtkava, liik, laad. it.k ''modo'', pr.k ''mode'', i.k ''mood(e)'') pärineb 1.sajandist e.m.a. Vanaajast kuni 18. sajandini kohtab sõna "moodus" paljudes erinevates tähendustes. Selline valdkondade rohkus annab aimu, et vanaajal ei olnud praktiline musitseerimine lahutatud poeesiast ja grammatikakunstidest ning et muusika kui teaduslik distsipliin või ''ars'' oli matemaatika integraalseks koostisosaks. Järelikult leiab sõna "moodus" peale muusikateooria ka grammatikast, retoorikast, loogikast, poeesiast, matemaatikast ja arhitektuurist ja vanaaja muusikateaduslikud traktaadid annavad sõnale "moodus" tähendusi, mida mõiste tänapäevases kasutuses ei ole enam spetsiifiliselt muusikalised. Hõiste "moodus" laiemale kasutamisele keskenduti ladinakeelsetes keskaegsetes ja renessansiaja muusikaalastes tekstides, hiljem esineb sõna "moodus" muusika mõistes eelkõige kitsalt muusikaterminoloogias. Mõiste "moodus" üldises ühest küljest 'mõõdu' ning teisest küljest 'laadi, viisi' tähenduses on ladinakeelsetest vanaaja tekstidest peale 1. tulenevalt kasutusest matemaatikas kui 'mõõt', 'mõistus', 'proportsioon' retoorikas kui 'mõõdukus' ning poeetikas kui 'värsimõõt', 'värsijalg', 'värss', 'salm' ja 'meloodia' (''cantus''). 2.tulenevalt mõiste "moodus" üldisest tähendusest 'laad' ja 'viis' ladinakeelses muusikakirjanduses sageli kui erinevate nähtuste määratlemise ja liigitamise vahend. Kitsamas tähenduses on "moodus" kui 'tüüp', mis on seotud ka tüpoloogilise klassifikatsiooni kontekstiga. Alates antiigist kuin järjest harvemini kuni 16. sajandini kohtab mõistet "moodus" seises muusikalise elementaarteooria tehnilise termini tähenduses. Kõrvuti harvem esinevate varasemate tähendustega 'toon', 'helikõrgus, või 'pillikeel' on väljend kasutusel tähenduses peamiselt kui 'skaala', 'liik' ja ''tonos'' ning 'intervall'. Omamoodi tõlgenduse annab Guido Arezzost lähtuv tähendus ''modus vocum'' (astmeliik). Vana- ja keskaja muusikateoorias tähistati moodustena heliridu ning viimaks ka intervalle, grammatikas ja loogikas kõneviise (indikatiivi, konjuktiivi jne), adverbide 'paratamatu' ja 'tõenäoline' abil lauseliikide determinatsiooni ja süllogismideliike. Üldiselt oli mõiste "moodus" kõrvuti mõistetega ''genus'', ''species'' ning alates 12. sajandist ka ''maneries'' või ''maneria'' kasutusel kui klassifitseerimismõiste. Sellisena võeti "moodus" kasutusele ka rütmi- ja notatsiooniõpetuses (varaseim dokument on Johannes de Garlandia traktaat ''De mensurabili musica'' aastast 1240. Selles tähenduses kasutas ka Garlandia sõnu ''modus'' ja ''maneries'' sünonüümina. Sõna ''maneria'' (kunst) on muusikaterminina kasutusel juba Bernhardus Clarevallil traktaadis "Tonale" 12. sajandi esimest poolest ning Guy d’Eu'l traktaadis "Regulae de arte musica" 12. sajandi esimesest poolest, tähistades teatud kirikuhelirea finalise kas ülemise tertsi või alumise sekundiga liiki. Kirikuheliridade ja rütmimooduste vahelisi seoseid hakkasid küll looma hilisemad autorid. I. (1) Mit dem KLASSIFIKATIONSBEGRIFF modus oder der maneries bezeichnet Garlandia (um 1240) die Art der Aufeinanderfolge von langen und kurzen Tönen. Er führt sechs solche Arten auf (species, maneriei, modi). Der „rectus modus“ von dreien dieser Arten resultiert aus der recta mensura, dem Maß einer Note, die eine recta longa (zweizeitig) oder eine recta brevis (einzeitig) mißt. Vom perfekten „modus“ (Art, Form) eines modus (Quantitätenfolge) spricht Garlandia, wenn die Quantitätenfolge mit der gleichen Quantität bzw. Quantitätengruppe wie derjeni-gen endet, mit der sie beginnt, vom imperfektem, wenn sie mit der anderen endet. (2) Bei Garlandias Nachfolgern ist modus fester TERMINUS FÜR ART DER AUFEIN-ANDERFOLGE VON LANGEN UND KURZEN TÖNEN. (3) Seitdem der Rhythmus auf die fortwährende Bildung dreizeitiger Rhythmus-einheiten (perfectiones) zurückgeführt wird (Lambertus, vor 1279; Franco um 1280), gelten MODALE QUANTITÄTENFOLGEN als AKZIDENTELL; die modi erschei-nen als REALISATIONSWEISEN DER PERFECTIO (Johannes de Grocheo, um 1300). II. In der Ars nova (um 1320) geht die Bezeichnung modus auf die perfekte oder imperfekte MENSUR DER LONGA über, und seit dem späten 14. Jh. wird auch die MENSUR DER MAXIMA ‚modus‘ genannt (modus maximarum oder maior; die Mensur der longa heißt dann modus longarum oder minor). III. Auch die IN ALLEN GRADUS BESTIMMTE MENSUR wird seit dem 14. Jh. ‚modus‘ genannt.

Moodus (muusika): erinevus redaktsioonide vahel