Georgi Malenkov: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]] hakati Malenkovi pidama üheks Stalini võimalikuks järglaseks. [[1946]] sai temast [[Poliitbüroo]] liige ning peagi ka üks [[NLKP]] sekretäre. [[1953]], kui Stalin suri, sai Malenkovist Ministrite Nõukogu esimees ning seega justkui ka Nõukogude Liidu faktiline juht. Reaalselt see siiski nii ei olnud, sest Berial olid väga tugevad trumbid taasühendatud siseministeeriumi näol ning [[Nikita Hruštšov]] oskas parteisekretärina samuti võimu enda kätte mängida. Mais 1953 otsustasidki kolm meest võimu omavahel ajutiselt ära jagada, nii et Beriale jäid julgeolek ja siseküsimused, Malenkovile valitsuse juhtimine ja Hruštšovile parteiaparaat. Beria ja Malenkov olidki 1953. aasta esimesel poolel kõige innukamad reformaatorid, hiljem võttis Hruštšov mitmed nende ideed üle ja kuulutas enda omadeks. MaslenkoviMalenkovi reformida jäi majandusvaldkond, Beria tegutses sise- ja välispoliitikas, Hruštšov oli rohkem käsutäitja osas. Esialgu näis selline olukord kõiki osapooli rahuldavat, kuid Beria üha radikaalsed reformid ja kasvav mõjukus tundusid Malenkovile ja Hruštšovile juuniks juba väga ohtlikud ning nad otsustasid ta kõrvaldada. Seejärel jagasid nad võimu omavahel, kuid osav Hruštšov kallutas vaekaussi aja jooksul üha enam enese kasuks. [[1955]]. aastal saavutaski ta Malenkovi vabastamise MN esimehe kohalt ning [[1957]]. aastal sidus ta viimase nn. "parteivastase grupiga", kuhu kuulusid ka mitmed teised vanad stalinistid ([[Vjatšeslav Molotov]], [[Lazar Kaganovitš]] ja teised). Malenkov kadus lõplikult NLKP eliidi hulgast ning talt võeti isegi liikmestaatus. Ta elas kuni elu lõpuni tagasitõmbunult ning hakkas isegi kristlaseks, pettudes seega täielikult kommunistlikus ideoloogias.