Tonaalsus: erinevus redaktsioonide vahel

Tonaalsus (i.k ''tonality'', it.k ''tonalità'', pr.k. ''tonalité'', sks.k ''Tonalität'') on Choron'i poolt aastal 1810 kunstlikult loodud termin prantsuskeelsest sõnast ''ton'' ([[helistik]]u (sks.k ''Tonart'') tähenduses viitena ladinakeelsele sõnale ''tonus'') tuletatud prantsuskeelsele omadussõnale ''tonal'' suffiksi ''-ité'' kui tüüpilise ''nomen qualitatis'''e lõpu lisamisega. Omadussõna ''tonaalne'' (samuti alates aastast 1810), nimisõnavormiga 'tonaalsus' (''la science du Tonal Ecclesiastique'') esineb ainukordse juhtumina aastal 1728 ("Mercure de France", kd 14, veebruar 1728, 236) ja seejärel uuesti alles 20.sajandi alguses (vrd A. Thiéry, "Le Tonal de la parole". "Psychologie expérimentale", Revue Néo-Scolastique VII, 1900-VIII, 1901). Itaalia keeles ''tonalità'' (alates aastast 1815), adjektiiv ''t[u]onale'' (kui epiteet sõnale ''fuga'', L. A. Sabbattinil alates aastast 1802). Inglise keeles ''tonality'' (hiljemalt 1824), adjektiiv ''tonal'' esineb J. Hawkinsi (aastal 1776) tuletatud mõistes „Tonal music“ ekvivalendina ladinakeelsele sõnale ''tonale'' [sc. libellum], mis täielikult kaudselt (näiteks ''Tonale Sancti Bernardi'', 12. sajandi esimesest poolest) leiduva sünonüümiga ''tonarius, tonarium'' kirikuheliridadele põhineva gregooriuse koraalide süstemaatilise nimistu tähenduses. Erinevates keeltes võeti nimisõna 'tonaalsus' kasutusele muusikavälistes valdkondades. Näiteks juba aastal 1846 kasutas seda Georges Sand ("La mare au diable"), Frederic Chopini ajutine elukaaslane, seda kirjeldavas keeles tähenduses 'kõlavärving, kõlaomadus, värvikäsitlus, koloriit' või erialase väljendina eelkõige maalikunstis (anglosaksi ja romaani keeleruumis alates 1866, vrd J. Murray jt, "A New Engl. Dictionary on Historical Principles" X, 1, Oxford 1926, 125 a), aga ka teistes distsipliinides nagu keemias (itaalia keeleruumis) või lingvistikas.