Redaktsioon: 9. september 2007, kell 23:44 redigeeri Kriku (arutelu \| kaastöö) 338 muudatust P →‎Žanri piiritlemine ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 3. oktoober 2007, kell 17:44 redigeeri eemalda Kriku (arutelu \| kaastöö) 338 muudatust Uuendasin ajaloo osa, viskasin välja piiritlemisega kattuva ning lisasin skeemi. Uuem muudatus →
81. rida: == Ajalugu == Ulmezhanri alamzhanride ajalooline tagapõhi on erinev. Kui teadusulme tekke tingimuseks võib pidada uusaegset mõtlemist, siis imeulme juured on keskaegses kirjanduses, sh. haldjalugude ning faustlikus traditsioonis ning õuduse omad keskaegses folklooris. Ulmezhanri arenemist uusajal võib lihtsustalt kujutada järgmise skeemi abil. Mida lugeda ulme sünniks, on vägagi vaieldav. Ulmena käsitletavaid raamatuid on kirjutatud juba antiikajal, näiteks [[Platon]]i "Riiki" võib pidada teadusulmeks ja [[Lucius Apuleius]]e "Kuldset eeslit" (ehk "Metamorfoosid") imeulmeks. Kreeka kirjaniku ja [[sofistid\|sofisti]] [[Lukianos]]e "Tõepärane lugu" on esimene teadaolev jutustus lennust [[Kuu]]le. [[Pilt:Ulme.JPG]] Ka kesk- ja uusajal kirjutati ulmena vaadeldavaid raamatuid, nagu näiteks [[Thomas More]]'i ja [[Tommaso Campanella]] utoopiad, [[Jonathan Swift]]i "[[Gulliveri reisid]]" ning [[Cyrano de Bergerac]]i lühiromaan "Reis Kuule" ("''Historie comique, par Monsieur de Cyrano Bergerac, contenant les etats et empires de la lune''" (1657)). Ajalooliselt võib ulmekirjanduse tekke tingimuseks pidada uusaega koos sellega kaasnevate mõtlemise tavadega. Et ulme eeldab kirjandusliku mõtte vormistamist [[ettekujutus]]ena, teadlikult ebareaalse kujutlusena olematutest asjadest, siis alus selliseks lähenemiseks luuakse uusaegses mõtlemises [[subjektifilosoofia]] tekkega. Teadlik ebareaalsuse kujutamine poleks saanud varasemal ajal nii lihtsalt võimalik olla, sest polnud kehtestunud üldiselt aktsepteeritav mõõdupuu reaalsuse objektiivsuse määratlemiseks. Vahel loetakse teadusulme sünniks aastat [[1818]], mil [[Mary Wollestonecraft-Shelley]] avaldas romaani "[[Frankenstein ehk moodne Prometheus]]", sest see oli väidetavalt esimene teadlikult ulmena kirjutatud teos. Eesti teadusulme teadaolevalt esimene teos on [[Matthias Johann Eisen]]i tulevikupildike "Tallinn aastal 2000" ([[1903]]). Õuduskirjandust kirjutati juba 19. sajandil (näiteks [[Eduard Vilde]]le omistatud [[gooti kirjanduse]]le lähedane [[röövrüütlikirjandus\|röövrüütlijutt]] "Hugo ja Tekla" [[1893]]). 20. sajandi alguses oli tõlkemaastikul üheks olulisemaks rahvalikuks väljaandeks [[Johannes Aavik]]u [[tõlge\|tõlke]][[antoloogia]]te sari "Hirmu ja õuduse jutud". Esimene anne ([[1914]]) sisaldas [[Hanns Heins Ewers]]i ja [[A. J. Mordtmann]]i jutte. Sõna "ulme" tõi eesti keelde väljendi "teaduslik fantastika" asemele ja '[[teadusulme]]' tähenduses [[Henn-Kaarel Hellat]] kirjutises "Ilukirjanduse põnevad provintsid" ([[Sirp (ajaleht)\|Sirp ja Vasar]], [[18. september]] [[1970]], nr 38). Ajalehes "Sirp ja Vasar" pakuti teadusliku fantastika tähenduses ka teisi uudissõnu, millest tuntuim on "ruja". Termin "imeulme" juurdus üheksakümnendatel. ==Teadusulmes kasutatud motiive==

Ulme: erinevus redaktsioonide vahel