Peter von Wrangell: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
(Erinevus puudub)
|
Redaktsioon: 19. aprill 2005, kell 13:59
See artikkel vajab toimetamist. |
Peter von Wrangell, parun (15.08.1878 Zarasai – 25.04.1928 Brüssel) – baltisaksa päritolu Vene sõjaväelane, üks valgekaartlaste juhte Venemaa kodusõjas.
Wrangelli lapsepõlv möödus Doni äärses Rostovis, kus tema isa oli kindlustusametnik. Ta õppis Peterburis mäeinseneriks, kuid astus vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse ja sai ohvitseriks. Töötas Irkutski kindralkuberneri teenistuses, osales vabatahtlikuna Vene-Jaapani sõjas ning kindral Orlovi alluvuses 1905. aasta rahutuste järgsetes karistusoperatsioonides Baltimaades. 1907 abiellus Wrangell Olga Nikolajevna Ivanenkoga, neile sündis kolm tütart.
Wrangell oli kutsumuselt sõjaväelane ning veendumustelt monarhist; auahne, edasipüüdliku, otsustava ja leidliku mehena tegi ta kiiret karjääri ning teenis mitmeid autasusid.
1910 lõpetas Peter von Wrangell kindralstaabi juures asuva Nikolajevi akadeemia, Esimeses maailmasõjas juhtis ratsaväepolku, hiljem brigaadi ja diviisi. Pärast Oktoobrirevolutsiooni keeldus koostööst bolševikega, kolis Krimmi ning liitus augustis 1918 Vabatahtliku armee valgekaartlastega. Juhtis erinevaid väeüksusi, sattus sõjanduslike ja poliitiliste eriarvamuste tõttu vastuollu kindral Anton Denikiniga.
1920. aasta mais sai kindral Wrangell Krimmi kõrgema sõjanõukogu otsusel Denikini asemel Lõuna-Venemaa relvajõudude ülemjuhatajaks. Üritas karmide meetoditega Vabatahtliku armee ja Lõuna relvajõudude vägesid koondada ning reorganiseerida ühtseks Venemaa armeeks. Püüdis luua Doni ja Kubani kasakate toetusel Krimmis omaette riiki nn Lõuna-Venemaa valitsuse all. Viimane pidas vastu kaheksa kuud, sh jõudis augustis 1920 Prantsusmaa seda de facto tunnustada. 1920. a sügisel alustas Punaarmee pealetungi, mille eest Wrangelli juhitud väed olid sunnitud taganema. Wrangelli juhtimisel toimus nii sõjaväelaste kui tsiviilisikute massiline evakuatsioon Konstantinoopolisse.
1921-27 elas Wrangell Serbias, elu lõpul Belgias. Asutas emigratsioonis endiste Vene sõjaväelaste organisatsiooni, kirjutas mälestusi, mis ilmusid 1928 Berliinis. Suri Brüsselis, on maetud Belgradi.