Vastupanuliikumine: erinevus redaktsioonide vahel

'''Vastupanuliikumine''' (kitsamas tähenduses) oli [[Kolmas Riik|Saksa]], [[Itaalia]], [[Jaapani]] (ja mööndustega ka [[Nõukogude Liit|Vene]]) [[okupatsioon|okupantide]] ja nende [[kollaboratsionism|käsilaste]] vastane rahvavabastusliikumine [[Teine maailmasõda|II maailmasõja]] ajal [[1939]] - [[1945]]. Vene okupantide vastastest võitlejatest võib vastupanuliikumise hulka lugeda neid võitlejaid, [[partisan]]e või [[metsavennad|metsavendi]], kes [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] okupatsiooni asendudes Saksa omaga jätkasid võitlust [[natsionaalsotsialism|natside]] vastu, mitte ei astunud näiteks natsliku [[Omakaitse]], [[idapataljonid|ida-]] või politseipataljonide vms. koosseisu. Samuti neid natside vastu võitlevaid partisane või metsavendi, kes natsiokupatsiooni asendudes Nõukogude omaga, jätkasid võitlust [[stalinism|stalinistide]] vastu (näiteks [[UPA]] [[Ukraina]]s). Vastupanuliikumine jätkas sõjaeelset fašismi[[fašism]]i ([[natsionaalsotsialism|natsismi]], [[falang]]ismi, [[raudkaart]]laste, [[tulirist]]laste, [[reksism|reksistide]], [[noolristlased|noolristlaste]], [[ustašid|ustašite]], falangismi[[lapua]]laste, aga ka stalinismi[[stalinism]]i) vastast võitlust. Rahvuslikest erijoontest hoolimata oli vastupanuliikumine rahvusvaheline; see väljendus ühises eesmärgis vabaneda okupantidest ja purustada fašism (jne.). Võitlusvormid olid fašismivastane [[propaganda]] (sealhulgas illegaalse kirjanduse[[kirjandus]]e väljaandmine ja levitamine), [[streik]], [[sabotaaž]], [[diversioon]], okupantide ja nende käsilaste hävitamine, luureandmete[[luure]]andmete kogumine [[Liitlased|liitlasvägede]] jaoks ja partisanisõda (osalesid ka [[koonduslaager|koonduslaagreist]] põgenenud). Vastupanuliikumise kõrgeim faas oli üldrahvalik relvastatud [[ülestõus]].

Esimesed partisanisalgad tekkisid okupeeritud Poolas[[Poola]]s (1939) ning Jugoslaavias[[Jugoslaavia]]s ([[1941]]). [[Euroopa]] maade vastupanuliikumist hoogustas Nõukogude Liidu territooriumil puhkenud [[partisaniliikumine]]. Ulatuslikem oli vastupanuliikumine Prantsusmaal[[Prantsusmaa]]l ([[Résistance]]), Itaalias, Jugoslaavias ja Kreekas[[Kreeka]]s. Enamikus riikides tegutsesid vasak- ja parempoolsed jõud koostöös. Paljudes riikides kasvas vastupanuliikumine üldrahvalikuks liikumiseks, loodi juhtivad organisatsioonid[[organisatsioon]]id ja relvajõud. Eriti tugevad relvajõud olid Prantsusmaa ([[Forces Françaises de l'Intérieur]]), Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka ([[EAM]], [[ELAS]]) ja Poola ([[Krajowa Rada Narodowa]]) vastupanuliikumisel.