Vastupanuliikumine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Siim (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Vastupanuliikumine''' (kitsamas tähenduses) oli [[Kolmas Riik|Saksa]], [[Itaalia]], [[Jaapani]] (ja mööndustega ka [[Nõukogude Liit|Vene]]) [[okupatsioon|okupantide]] ja nende [[kollaboratsionism|käsilaste]] vastane rahvavabastusliikumine [[Teine maailmasõda|II maailmasõja]] ajal [[1939]] - [[1945]]. Vene okupantide vastastest võitlejatest võib vastupanuliikumise hulka lugeda neid võitlejaid, [[partisan]]e või [[metsavennad|metsavendi]], kes [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] okupatsiooni asendudes Saksa omaga jätkasid võitlust [[natsionaalsotsialism|natside]] vastu, mitte ei astunud näiteks natsliku [[Omakaitse]], [[idapataljonid|ida-]] või politseipataljonide vms. koosseisu. Samuti neid natside vastu võitlevaid partisane või metsavendi, kes natsiokupatsiooni asendudes Nõukogude omaga, jätkasid võitlust [[stalinism|stalinistide]] vastu (näiteks [[UPA]] [[Ukraina]]s). Vastupanuliikumine jätkas sõjaeelset fašismi[[fašism]]i ([[natsionaalsotsialism|natsismi]], [[falang]]ismi, [[raudkaart]]laste, [[tulirist]]laste, [[reksism|reksistide]], [[noolristlased|noolristlaste]], [[ustašid|ustašite]], falangismi[[lapua]]laste, aga ka stalinismi[[stalinism]]i) vastast võitlust. Rahvuslikest erijoontest hoolimata oli vastupanuliikumine rahvusvaheline; see väljendus ühises eesmärgis vabaneda okupantidest ja purustada fašism (jne.). Võitlusvormid olid fašismivastane [[propaganda]] (sealhulgas illegaalse kirjanduse[[kirjandus]]e väljaandmine ja levitamine), [[streik]], [[sabotaaž]], [[diversioon]], okupantide ja nende käsilaste hävitamine, luureandmete[[luure]]andmete kogumine [[Liitlased|liitlasvägede]] jaoks ja partisanisõda (osalesid ka [[koonduslaager|koonduslaagreist]] põgenenud). Vastupanuliikumise kõrgeim faas oli üldrahvalik relvastatud [[ülestõus]].
{{vaidlustatud}}
 
Esimesed partisanisalgad tekkisid okupeeritud Poolas[[Poola]]s (1939) ning Jugoslaavias[[Jugoslaavia]]s ([[1941]]). [[Euroopa]] maade vastupanuliikumist hoogustas Nõukogude Liidu territooriumil puhkenud [[partisaniliikumine]]. Ulatuslikem oli vastupanuliikumine Prantsusmaal[[Prantsusmaa]]l ([[Résistance]]), Itaalias, Jugoslaavias ja Kreekas[[Kreeka]]s. Enamikus riikides tegutsesid vasak- ja parempoolsed jõud koostöös. Paljudes riikides kasvas vastupanuliikumine üldrahvalikuks liikumiseks, loodi juhtivad organisatsioonid[[organisatsioon]]id ja relvajõud. Eriti tugevad relvajõud olid Prantsusmaa ([[Forces Françaises de l'Intérieur]]), Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka ([[EAM]], [[ELAS]]) ja Poola ([[Krajowa Rada Narodowa]]) vastupanuliikumisel.
'''Vastupanuliikumine''' (kitsamas tähenduses) oli [[Kolmas Riik|Saksa]], [[Itaalia]], [[Jaapani]] (ja mööndustega ka [[Nõukogude Liit|Vene]]) [[okupatsioon|okupantide]] ja nende [[kollaboratsionism|käsilaste]] vastane rahvavabastusliikumine [[Teine maailmasõda|II maailmasõja]] ajal [[1939]] - [[1945]]. Vene okupantide vastastest võitlejatest võib vastupanuliikumise hulka lugeda neid võitlejaid, [[partisan]]e või [[metsavennad|metsavendi]], kes [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] okupatsiooni asendudes Saksa omaga jätkasid võitlust [[natsionaalsotsialism|natside]] vastu, mitte ei astunud näiteks natsliku [[Omakaitse]], [[idapataljonid|ida-]] või politseipataljonide vms. koosseisu. Samuti neid natside vastu võitlevaid partisane või metsavendi, kes natsiokupatsiooni asendudes Nõukogude omaga, jätkasid võitlust [[stalinism|stalinistide]] vastu (näiteks [[UPA]] [[Ukraina]]s). Vastupanuliikumine jätkas sõjaeelset fašismi (natsismi, falangismi, aga ka stalinismi) vastast võitlust. Rahvuslikest erijoontest hoolimata oli vastupanuliikumine rahvusvaheline; see väljendus ühises eesmärgis vabaneda okupantidest ja purustada fašism (jne.). Võitlusvormid olid fašismivastane propaganda (sealhulgas illegaalse kirjanduse väljaandmine ja levitamine), streik, sabotaaž, diversioon, okupantide ja nende käsilaste hävitamine, luureandmete kogumine liitlasvägede jaoks ja partisanisõda (osalesid ka koonduslaagreist põgenenud). Vastupanuliikumise kõrgeim faas oli üldrahvalik relvastatud ülestõus.
 
[[Aasia]]s võitlesid edukalt [[Jaapan]]i vastu sõjaväed [[Vietnam]]is, [[Malaisia]]s ja [[Filipiinid]]el. Vastupanuliikumine soodustas [[fašismivastase koalitsioon]]i võitu II maailmasõjas.
Esimesed partisanisalgad tekkisid okupeeritud Poolas (1939) ning Jugoslaavias ([[1941]]). Euroopa maade vastupanuliikumist hoogustas Nõukogude Liidu territooriumil puhkenud [[partisaniliikumine]]. Ulatuslikem oli vastupanuliikumine Prantsusmaal ([[Résistance]]), Itaalias, Jugoslaavias ja Kreekas. Enamikus riikides tegutsesid vasak- ja parempoolsed jõud koostöös. Paljudes riikides kasvas vastupanuliikumine üldrahvalikuks liikumiseks, loodi juhtivad organisatsioonid ja relvajõud. Eriti tugevad relvajõud olid Prantsusmaa ([[Forces Françaises de l'Intérieur), Itaalia, Jugoslaavia, Kreeka ([[EAM]], [[ELAS]]) ja Poola ([[Krajowa Rada Narodowa]]) vastupanuliikumisel.
 
[[de:Widerstandsbewegung]]
{{täienda}}
[[en:Resistance movement]]
[[nl:verzetsbeweging]]
 
[[Category: Ajalugu]]
[[Category: Poliitika]]
[[Category: Politoloogia]]
[[Category: Sotsioloogia]]
[[Category: Teine maailmasõda]]
 
[[de:Widerstandsbewegung]]
[[en:Resistance movement]]
[[nl:verzetsbeweging]]