Erinevus lehekülje "Docta ignorantia" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
'''''Docta ignorantia''''' (sõna-sõnalt 'õpetatud teadmatus') on [[ratsionaalsus]]e teatud piiranguid ületav [[teadmine]], eriti Jumala[[Jumal]]a kohta. See on kirgastatud, tark, teadev mitteteadmine. Väljendit on tänapäeva keeltesse tõlgitud ka "teadvaks mitteteadmiseks", "teadmiseks mitteteadmiseks", "mitteteadmise teaduseks", "teaduslikuks mitteteadmiseks". Seda seostatakse eelkõige [[Nicolaus Cusanus]]ega, kes esimesena kasutab seda korduvalt.
 
Mõiste algkuju pärineb [[Sokrates]]elt ("tean, et ma midagi ei tea").
 
Selle väljendi võttis kasutusele [[Augustinus]], kes ütleb:
[[Augustinus]] bemerkt: "''Est ergo in nobis quaedam, ut dicam, docta ignorantia, sed docta spiritu dei, qui adiuvat infirmitatem nostram''". ("Niisiis on meis mingi nii-öelda õpetatud mitteteadmine, kuid õpetatud Jumala Vaimu poolt, kes aitab meie nõtrust.") (''Epist.[[Epistula ad Probam]]'' 130, ''c''. 15, § 28).
 
[[Pseudo-Dionysius Areopagita]] kasutab väljendit ''agnōstōs anatathēti'' ("[[Müstilisest teoloogiast]]", ptk 1, § 1).
[[Bonaventura]] ütleb: "''spiritus noster non solum efficitur agilis ad ascensum verum etiam quadam ignorantia docta supra se ipsum rapitur in caliginem et excessum''" ("meie vaim ei liigu ainult vilkalt ülespoole, vaid ka mingi õpetatud mitteteadmine temast endast kõrgemal sööstab hämarusse ja vaimustusse").
 
[[Nicolaus Cusanus]] võttis selle väljendi enda sõnul Augustinuselt. Ta iseloomustab seda nii: "''visio sine comprehensione, speculatio''" ("nägemine ilma arusaamiseta, spekulatsioon"; "[[De docta ignorantia]]" I, 26). Inimene ei taba Jumala olemuse lõpmatust ratsionaalse tunnetuse täiustamise teel. JumalatunnetuseniJumala-tunnetuseni jõudmiseks tuleb loobuda eristamisvõimest. [[Spekulatsioon]]iga ületatakse mõistuslikult taibatava reaalsuse piirangud ning jõutakse [[vastandite kokkulangemine|vastandite kokkulangemiseni]] (''[[coincidentia oppositorum]]''. Nii ületatakse ka väljendis "õpetatud mitteteadmine" sisalduv õpetatuse ja mitteteadmise näiline vastuolu.
 
Teoses "[[Idiota de sapientia]]" (V, 13) ütleb Võhik: "Sest see on nimelt [[aru]] (''[[intellectus]]'') vaimne elu, millel on endas mingi loomukohane [''connaturatam''] eelmaik, mille läbi ta nii suure innuga uurib oma elu allikat, mida ta ilma eelmaiguta ei otsiks ega teaks, et on selle leidnud, kui ta selle leiaks, sellepärast ta liigub selle poole nagu oma elu poole. Ja magus on igale [[vaim (spiritus)|vaim]]ule elu alge poole pidevalt tõusta, olgugi see kättesaamatu. Nimelt on see elada üha õnnelikumalt: elu poole tõusta. Ja kui ta oma elu otsides selleni jõuab, et ta näeb seda lõpmatut elu, siis ta rõõmustab seda enam, mida surematumana ta oma elu näeb. Ja nõnda juhtub, et tema elu [[lõpmatus]]e kättesaamatus ehk haaramatus on tema kõige ihaldatum haaramine. Just nagu kellelgi oleks tema elu aare ning ta jõuaks selleni, et ta teab, et see tema aare on loendamatu, kaalutamatu ja mõõtmatu, nõnda on see haaramatuse teadmine rõõmurikkam ja ülisoovitav haaramine, mitte küll haaraja suhtes, vaid kõige armastusrikkama eluaarde enese suhtes. Just nagu kui keegi armastab midagi, sest see on armastusväärne, siis ta rõõmustab, et armastusväärses leiduvad lõpmatud ja väljendamatud armastuse põhjused. Ja see on armastaja rõõmurikkaim haaramine, kui ta haarab armastatu armastusväärsuse haaramatust. Ta ei rõõmustaks ju sugugi niipalju selle üle, et ta armastab armastatut millegi haaratava järgi, kui siis, kui talle on teada, et armastatu armastusväärsus on täiesti mõõtmatu, otsatu, piiritu ja haaramatu. See on haaramatuse rõõmurikkaim haaratavus."
 
Teoses "De venatione sapientiae" (XI–XII) on öeldud:
 
"Et meie kava lahti seletada, et on kolm [[tarkus]]e piirkonda. Esimene, milles ta leidub nii, nagu ta on igavikuliselt. Teine, milles ta leidub püsivas sarnasuses. Kolmas, milles ta sarnasuse ajalises voolus paistab kaugelt.
 
Aga tarkusejahiks pean ma kõige kohasemateks kümmet välja. Esimest nimetan õpetatud mitteteadmiseks, teist "võib-on" (''[[possest]]''), kolmandat mittemuuks (''[[non aliud]]''), neljandat valguse väljaks, viiendat kiituse väljaks, kuuenat ühtsuse väljaks, seitsmendat võrdsuse väljaks, kaheksandat seose väljaks, üheksandat piiri väljaks, kümnendat korra väljaks.
 
Esimesele väljale sisenedes märkan, kuidas haaramatut haaramatult haaratakse.
 
[[Eusebios]] [(''[[De praeparatione evangelica]]'' XI)] teatab, et [[Ateena]]sse saabus indialane, kellelt [[Sokrates]] küsis, kas on võimalik midagi teada, kui jumalat ei teata. Too vastas küsimuse üle imestades: kuidas nii saaks olla? Indialane ei tahtnud nimelt ei mitte millegi teadmist ega jumala täielikku mitteteadmist. Kõik, mis on, annab ju tunnistust ka jumalast, sest ta on. Või õigemini: et jumal on, siis kõik on. Nimelt, kuna kõike, mida teatakse, on võimalik teada paremini ja täiuslikumalt, siis ei teata midagi nii, nagu on teatav. Seega, niinagu jumala olemine on kõige olemise teadmise põhjus, nõnda seetõttu, et ei teata, mis on jumal, nagu on teatav, ei teata ka kõige [[missus]]t, nagu on teatav. [[Aristoteles]] [996b 5–25; 1069a18; 1025b 10–15] ütleb, et see on alati otsitav; nagu ta seda ka ise [[esimene filosoofia|esimeses filosoofias]] otsib, kuid ei leia.
 
[[Proklos]] [''[[in Platonis theologiam]]'' III 1] arvas, et algselt oleva missus, raskeim kõigist avastustest, ei ole muud kui üks palju: [[üks]] [[olemus]]es, [[palju]] [[võimalikkus]]es. Aga selle läbi ei teata, mis on üks palju; sellest allpool pikemalt. Nimelt ei ole võimalik teada seda, mis eelneb saadavõimisele. Et aga eelneb jumal, siis ei ole võimalik, et ta saaks haaratavaks. Ning kuna pole haaratav, mis on saadavõimine, nagu ka mitte selle põhjus, mis sellele eelneb, siis põhjuste teadmatuse tõttu ei haarata ühegi asja missust tegelikkuses nii, nagu ta on teatav.
 
{{pooleli}}
 
[[Kategooria:Teoloogia]]