Erinevus lehekülje "Docta ignorantia" redaktsioonide vahel

resümee puudub
'''''Docta ignorantia''''' (sõna-sõnalt 'õpetatud teadmatus') on [[ratsionaalsus]]e teatud piiranguid ületav [[teadmine]], eriti Jumala kohta. See on kirgastatud, tark, teadev mitteteadmine. Väljendit on tänapäeva keeltesse tõlgitud ka "teadvaks mitteteadmiseks", "teadmiseks mitteteadmiseks", "mitteteadmise teaduseks", "teaduslikuks mitteteadmiseks". Seda seostatakse eelkõige [[Nicolaus Cusanus]]ega, kes esimesena kasutab seda korduvalt.
 
Mõiste algkuju pärineb [[Sokrates]]elt.
 
Selle väljendi võttis kasutusele [[Augustinus]], kes ütleb:
[[Bonaventura]] ütleb: "''spiritus noster non solum efficitur agilis ad ascensum verum etiam quadam ignorantia docta supra se ipsum rapitur in caliginem et excessum''" ("meie vaim ei liigu ainult vilkalt ülespoole, vaid ka mingi õpetatud mitteteadmine temast endast kõrgemal sööstab hämarusse ja vaimustusse").
 
[[Nicolaus Cusanus]] võttis selle väljendi enda sõnul Augustinuselt. aTa iseloomustab seda nii: "''visio sine comprehensione, speculatio''" ("nägemine ilma arusaamiseta, spekulatsioon"; "[[De docta ignorantia]]" I, 26). Inimene ei taba Jumala olemuse lõpmatust ratsionaalse tunnetuse täiustamise teel. Jumalatunnetuseni jõudmiseks tuleb loobuda eristamisvõimest. [[Spekulatsioon]]iga ületatakse mõistuslikult taibatava reaalsuse piirangud ning jõutakse [[vastandite kokkulangemine|vastandite kokkulangemiseni]] (''[[coincidentia oppositorum]]''. Nii ületatakse ka väljendis "õpetatud mitteteadmine" sisalduv õpetatuse ja mitteteadmise näiline vastuolu.
 
[[Kategooria:Teoloogia]]