Tartu keel: erinevus redaktsioonide vahel

'''Tartu keel''' (''tartu'' või ''tarto kiil´'') on lõunaeesti keelte hulka kuuluv Eesti põline piirkondlik keel ehk [[regionaalkeel]]. Teiste käsitluste järgi on tegemist lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma või peamurde Tartu [[murre|murdega]]. Tartu keelel on hinnanguliselt tuhatkond kõnelejat põhiliselt Lõuna-Tartumaal (Sangaste, Otepää, Kambja, Võnnu, Rõngu, Rannu, Puhja, Nõo ja Tartu-Maarja kihelkond). See põline tartu keele ala on tänapäeval jaotunud Tartu, Valga ja Põlva maakonna vahel. Peamiselt tuntakse tartu keelt siiski ajaloolise tartu ehk lõunaeesti kirjakeele kontekstis. Peamiselt tartu keelel põhinev [[lõunaeesti kirjakeel]] oli 17.-19. sajandi Tartu- ja Võrumaa kiriku-, kooli- ja kohtukeel. Lõunaeesti kirjakeele üks vanemaid ja tähtsamaid kirjalikke mälestusmärke on [[1686]]. aastal ilmunud ''Wastne Testament''. Nüüdisaja kirjanduses on tartu keelt kasutanud peamiselt [[Mats Traat]]. Tänapäeval on tartu keel väiksearvulise ja kiiresti vananeva kõnelejaskonna ningkõnelejaskonnaga. uuemaUuema tartukeelse kirjasõna, meedia ja kooliõpetuse puudumise tõttu on ta lõunaeesti keeltest enim ohustatud. Tartu keele kaitseks ja arendamiseks pole tekkindtekkinud sellist aktiivset ühiskondlikku liikumist nagu võru, setu ja mulgi keelel.