MG 34: erinevus redaktsioonide vahel

'''Kergekuulipilduja MG 34''' oli [[Wehrmacht]]´is kasutusel standardkuulipildujana. Uue, senisest kergema kuulipilduja vajadus selgus Saksamaal juba Esimese maailmasõja päevil. Kerget kuulipildujat vajati eeskätt tuletoetuseks rünnakul. Hoolimata Versaille´ keelavatest lepingutest alustati Saksamaal juba [[1920]].-date aastate lõpus salaja uue kerge kuulipilduja väljaarendamist. Pärast mitmeid katsetusi töötas [[1934]].aastal "Rheinmetall´i" tehases nõuetekohase relva välja konstruktor Louis Stange. Seeriatootmine algas juba samal aastal. MG 34 oli esimene igati õnnestunud ja valmimise ajal ka moodsaim universaalkuulipilduja: seda sai kasutada nii kergekuulipildujana (laskmiseks harkjalalt), raskekuulipildujana (laskmiseks kolmjalgstatiivilt), kui ka tankikuulipildujana. Tankikuulipildujal oli õhksärk asendatud õhuaukudeta soomusvutlari-ümbrikuga. Suhteliselt mugavalt oli võimalik vahetada ka lukku ja vintrauda. Valmistati veel mõningaid parandatud või kohandatud eriversioone nagu MG 34/41 ja MG 81. MG 34 oli Wehrmacht´i põhiline ja levinuim kuulipilduja Teises maailmasõjas. Kokku valmistati kuulipildujat u. 390 000 eksemplari. Alates [[1942]].-[[43]].a hakati seda aga pikkamisi asendama paremate laskeomaduste ja lihtsama tootmisprosessiga [[MG 42]]-ga. Siiski jäeti endine relv edasi kasutusse tankikuulipildujana, millena osutus MG 42-st sobivamaks. Relva puudustena ilmnesid ebapiisav töökindlus, eriti niisketes, poristes ja külmades ilmastikuoludes ja ka seeriatootmise keerulisus ning kallidus. Ühe relva valmistamiseks kulus tervelt 150 töötundi. Hoolimata uue ja parema kuulipilduja kasutuselevõtust toodeti MG 34-jasid veel [[1945]].a ikkagi pea 20 000 eksemplari. Peale sõja lõppu jäi relv veel mõningateks aastateks mitme riigi relvastusse (näit. [[Portugal]], [[Prantsusmaa]], [[Tšehhoslovakkia]], [[Iisrael]]).