Mõistus: erinevus redaktsioonide vahel

Inimesel on mõistus, mille abil ta "niihästi näeb asjade [[põhjus]]i ja [[tagajärg]]i [''consecutiones''] kui ka kannab üle [[sarnasusi]], ühendab [[erinevus|erinevat]], seob käesolevat kokku tulevasega ning haarab järgneva elu kogu seisu." ("[[De finibus bonorum et malorum]]" II, 14, 45)

 

[[Johannes Scotus Eriugena]] raamatus "[[De divisione naturae]]" nimetab mõistuseks (''ratio'') mõisteliselt vahendatud mõtlemist (II, 23).

 

*[[Isaac de Stella]] järgi on mõistus (''ratio'') "see hinge jõud, mis tajub tajub kehaliste asjade kehatuid vorme. Nimelt abstraheerib ta kehast seda, mis rajaneb kehas, mitte tegevusega, vaid vaatlusega." See vastab [[aru]]le.

 

[[Guillaume de Conches]] kirjutab: "Mõistus [''ratio''] (...) on hinge jõud, millega inimene otsustab kehade omaduste üle ning neis oleva erinevuste üle." (''Commentarium ad Timaeum'' f. 56) See vastab [[aru]]le.

 

[[Aquino Thomas]]e järgi tegeleb mõistus (''ratio'') printsiipide defineerimisega.

 

[[Jean de Gerson]] määratleb: "Mõistus [''ratio''] on hinge tunnetusjõud, mis dedutseerib järeldused eeldustest, samuti toob aistitust välja selle, mida pole aistitud, vajamata oma toimimiseks mingit organit." (''[[Considerationes de mystica theologia speculativa et practica]]'' 11)

 

[[Nicolaus Cusanus]]el on mõistus (''ratio'') [[diskursiivsus|diskursiivne]], ta ei tõuse antu vastandite kohale ega suuda vastanditest üle astuda (''transilire contradictoria'').