Arutelu:Eesti Vabariigi põhiseadus (1938): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
OV (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
10. rida:
 
Artikli pealkiri ei pea tingimata ametliku nimega kokku langema. Õige on ka praegune pealkiri, sest "põhiseadus" ei ole siin pärisnime osa, vaid üldnimi. [[Kasutaja:Andres|Andres]] 7. august 2006, kell 10:56 (UTC)
 
Kuhu panna see tekst?
 
== Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõu. ==
Riigivanema ettepanek Rahvuskogule 23. II 1937.
 
Eesti Vabariigi Põhiseadus
1. peatükk.
Üldeeskirjad.
§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas.
§ 2. Eesti riigi maa-ala on jagamatu tervik, mille piirid on määratud rahvusvaheliste lepingutega.
§ 3. Põhiseadus on vankumatuks juhteks Vabariigi Presidendi, Rahvuskogu, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevuses. Riigivõimu ei saa teostada keegi muidu kui käesoleva Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
§ 4. Eestis on jõus ainult tema oma asutiste poolt kehtimapandud seadused. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud eeskirjad kehtivad Eestis õigusliku korra lahutamata osadena. Keegi ei või end vabandada seaduse mittetundmisega.
§ 5. Eesti riigikeeleks on eesti keel.
§ 6. Eesti pealinnaks on Tallinn.
§ 7. Eesti riigivärvideks on rukkilillsinine, must ja valge.
Riigilipu ja riigivapi kuju määrab seadus.
2. peatükk.
Eesti kodanikud, nende põhiõigused ja kohused.
§ 8. Eesti kodanikkude kohus on olla riigitruu, kaitsta riiki ja kaasa aidata riigi arenemisele. Iga kodanik peab kandma talle seadusega pandud kohuseid.
Igasugust riigile ja ta arenemisele kahjulikku tegevust takistab riigivõim seaduslikkude abinõudega.
§ 9. Eesti kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimused määrab seadus.
§ 10. Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised. Ei või olla sündimisest, usust, soost ja rahvusest sõltuvaid avalikõiguslikke eesõigusi ega õiguste kitsendusi.
Seisusi ja seisuslikke tiitleid Eestis ei ole. Seaduses ettenähtud aluseil ja korras võidakse määrata tiitleid ainult ameti-, kutse- ja teadusliku kraadi tähistamiseks.
§ 11. Isikupuutumatus on Eestis kindlustatud.
Kedagi ei või jälitada muidu kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras.
Kedagi ei või vahistada või isikulises vabaduses kitsendada muidu kui seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Üle 72 tunni ei või kedagi pidada vahi all ilma kohtuvõimude sellekohase korralduseta.
Ühtki kodanikku ei või vastu tema tahtmist üle viia temale seaduse poolt määratud kohtu alt teise alla.
§ 12. Eestis ei või karistada kedagi tema teo pärast, kui see tegu pole tunnustatud karistusvääriliseks seaduses, mis jõustunud enne selle teo kordasaatmist.
§ 13. Kodu on puutumatu. Ei või olla tungimist elamusse või selle läbiotsimist muidu kui juhtudel ja nõuete täitmisel, mis on ette nähtud seaduses.
§ 14. Liikumine ja elukoha muutmine on Eestis vaba.
Selles vabaduses võidakse kitsendusi teha seaduses ettenähtud aluseil ja korras.
§ 15. Ühtki avalikku maksu ega koormatist ei või kellelegi peale panna muidu kui seaduse alusel.
§ 16. Eestis on kindlustatud sõnumite ja kirjade saladus, mis antakse edasi posti, telegraafi, telefoni või mõnel muul üldtarvituslikul teel. Erandeid võidakse teha kuritegevuse vältimiseks seaduses ettenähtud aluseil ja korras.
§ 17. Eestis on vabadus avaldada mõtteid sõnas, trükis, kirjas, pildis ja kujutises. Seda vabadust võib seadusega kitsendada riigi julgeoleku, ühiskondliku rahu ja kõlbluse huvides.
Trükitoodete tsensuuri Eestis ei ole.
§ 18. Eesti kodanikel on õigus pidada seaduses ettenähtud aluseil ja korras koosolekuid ilma avalikku rahu ja julheoleku-nõudeid rikkumata.
§ 19. Eesti kodanikel on õigus seaduses ettenähtud aluseil ja korras koonduda kultuurilistesse, teaduslikesse, üldkasulikesse, kutselistesse, poliitilistesse ja muisse ühinguisse ning liitudesse.
Seadusega võidakse riigi julgeoleku, ühiskondliku rahu ja kõlbluse huvides kehtima panna vajalikke korraldusi ühinguisse ja liitudesse koondumise ning nende tegevuse kohta.
§ 20. Eestis on usu- ja südametunnistusvabadus.
Kuulumine usulistesse ühingutesse ja liitudesse on vaba.
Suuremaile usuühinguile ja liitudele võidakse seadusega anda avalikõiguslikke aluseid nende tegevuseks.
Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust.
§ 21. Eestis on õigus pöörduda märgukirjadega ja avaldustega asjaomaste riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste poole. Ühinguil ja muil juriidilistel isikutel on see õigus ainult nende otseste ülesannete ulatuses. Pöördumised ei või kanda karistatavat iseloomu.
§ 22. Perekond on riigi ja ühiskondliku elu aluseks.
Noorsoo kasvatamine kehaliselt ja vaimselt tugevaks on kodanikkude kui ka riigi ja omavalitsuste suuremaid kohuseid. Riik võtab tarvitusele vajalikud abinõud noorsoo kaitseks ning noorsoo kasvatamiseks väärilisteks kodanikeks.
§ 23. Riik ja omavalitsused peavad ülal vajalikul arvul rahvakoole. Õpetus on kooliealistel lastel rahvakooli õppekavade ulatuses kohuslik ja maksuta. Õpetus rahvakooles on riigikeelne. Õpetus vähemusrahvustele avatud rahvakooles toimub nende rahvuskeeles seaduses ettenähtud aluseil.
Noorsoole hariduse andmiseks vastavalt huvidele ja annetele peetakse ülal kesk- ja kutsekoole.
Õpetuse andmine toimub riiklikul järelevalvel.
§ 24. Teaduslik töö ja tegutsemine kunstialadel on Eestis vaba ja seisab riigi kaitse all.
Teaduse ja kunsti arendamiseks ellukutsutud teaduslikele asutistele ja kõrgemaile õppeasutistele kindlustatakse seaduses ettenähtud piires omavalitsuslik korraldus.
§ 25. Iga Eesti kodanik on õigustatud säilitama oma rahvusse kuuluvuse.
Rahvusse kuuluvuse lähemad alused määrab seadus.
§ 26. Vähemusrahvuste liikmed võivad seaduse alusel ja korras ellu kutsuda kultuurilistes ja hoolekande huvides sellekohaseid omavalitsuslikke asutisi.
§ 27. Võõrkeelte tarvitamise kord asjaajamisel muurahvusest kodanikega riiklikes keskasutistes ja kohtuis määratakse seadusega.
Vähemusrahvustese kuuluvad kodanikud võivad neis kohtades, kus elanikkude enamus on sel vähemusrahvusel, tarvitada seaduses ettenähtud aluseil oma keelt asjaajamisel kohalikes riigi- ja omavalitsusasutistes.
§ 28. Majandusliku elu korrladamine Eestis seisab riigi kaitse all.
Seaduses määratud aluseil on Eesti kodanikul vabadus elukutset valida, teotseda majandusaladel ja koonduda majanduslikesse ühinguisse ja liitudesse.
§ 29. Eraomand on Eestis kindlustatud. Eraomandi olemus ja ulatus määratakse seadusega. Eraomandi kasutamine ei või vastukäiv olla üldistele huvidele.
Eraomandi sundvõõrandamine võib toimuda seaduse alusel ainult üldistes huvides ja tasu eest.
§ 30. Loov töö nii vaimsel kui ka kehalisel alal on riikliku arenemise alus. Töö on isiku õigus ning kohus ühiskonna vastu.
Riik hoolitseb kodanikkude töövõimaluse eest ja võtab töö enese kaitse alla.
Tööandjate ja tööliste vahel tekkivate töötülide lahendamine toimub seaduses ettenähtud korras. Samuti määrab seadus alused töötülide lahendamiseks streigi teel.
§ 31. Kodanikele, kes vanuse või töövõimetuse tõttu või muudel põhjustel ei suuda end ülal pidada, ja nende hoolitsusel olevaile isikuile kindlustatakse vajalik abi. Riigilt või omavalitsustelt hoolekandelist abi vajavaid isikuid võidakse seaduses ettenähtud aluseil ja korras paigutada hoolekandelistesse asutistesse.
Laste ja lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti.
3. peatükk.
Rahvas.
§ 32. Kõrgeimat riigivõimu teostab Eesti rahvas hääleõiguslikkude kodanikkude näol.
Hääleõiguslik on iga kodanik, kes 1) on saanud kakskümmend kolm aastat vanaks ja 2) on olnud vahetpidamata vähemalt ühe aasta Eesti kodakondsuses.
§ 33. Hääleõiguslikud ei ole kodanikud: 1) keda peetakse ülal avaliku hoolekande korras; 2) kes seaduslikus korras on tunnistatud nõdra- või hullumeelseks ja 3) kes pimedatena, kurttummadena ja pillajatena on eestkoste all.
Seadusega võidakse ära võtta hääleõigus mõnelt liigilt kurjategijailt. Hääletamisest ei võta osa kodanikud, keda hääletamise ajal peetakse vahi all jõustunud kohtuotsuse põhjal karistuse kandmiseks või kohtuvõimude poolt vastutusele võtmise pärast.
Hääletamisest ei võta osa sõjaväes ajateenistuses olevad kodanikud.
§ 34. Rahvas teostab riigivõimu:
1) Vabariigi Presidendi valimisega;
2) Rahvuskogu valimisega;
3) rahvahääletuse korras Põhiseaduse ja rahvahääletuse seaduse alusel.
4. peatükk.
Vabariigi President.
§ 35. Vabariigi President riigipeana juhib riiki, on riigivõimu ühtluse kehastaja ja riigi seaduslik esindaja.
Vabariigi President on riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeim juht.
§ 36. Vabariigi President Põhiseaduse ja seaduste alusel ja korras:
1) hoolitseb riigi välise puutumatuse ja sisemise julgeoleku eest;
2) hoolitseb riigi ja rahva üldise heaolu ja õigusliku korra säilitamise eest;
3) kuulutab välja vastuvõetud seadused;
4) kutsub kokku Rahvuskogu erakorralisteks istungjärkudeks;
5) katkestab Rahvuskogu istungeid ja lõpetab istungjärgud;
6) lõpetab Maapäeva ja Riigikoja volitused enne nelja aasta möödumist ja kuulutab välja nende uue koosseisu valimised;
7) pöördub rahva poole rahvahääletamise korras;
8) algatab põhiseaduse muutmist;
9) nimetab Eesti Vabariigi esindajaid välisriikidesse ja võtab vastu välisriikide esindajaid;
10) sõlmib ja ratifitseerib lepinguid välisriikidega;
11) otsustab sõja ja rahu;
12) kuulutab välja kaitseseisukorra nii üksikuis riigi osades kui ka kogu riigis;
13) annab seadusi dekreedina;
14) annab sõjavägedesse puutuvaid seadlusi;
15) annab kooskõlas seadustega määrusi;
16) nimetab ametisse ja vabastab ametist kõrgemaid riigiametnikke ja juhtivaid sõjaväelasi;
17) otsustab muid küsimusi, mis seadusega on tema otsustada antud.
§ 37. Vabariigi Presidendi võimkonda kuuluvad tema eriõigustena:
1) Vabariigi Presidendi asetäitja nimetamine sõjaajaks;
2) Peaministri, ministrite, Sõjavägede Ülemjuhataja, Sõjavägede Juhataja, Riigikontrolöri, Õiguskantsleri ja Riigisekretäri ametisse nimetamine ja ametist vabastamine;
3) kohtunikkude ametisse nimetamine sellekohase seaduse alusel;
4) Riigikoja liikmete nimetamine;
5) Vabariigi Presidendi juures oleva ametkonna juhtivate jõudude ametisse nimetamine ja ametist vabastamine;
6) valve teostamine riigi- ja muude avalikõiguslikkude asutiste tegevuse järele;
7) au- ja teenetemärkide annetamine;
8) armuandmine.
§ 38. Välja arvatud Vabariigi Presidendi korraldused ja otsused, mis tehtud Põhiseaduse § 37 ettenähtud eriõiguste põhjal, peavad Vabariigi Presidendi aktid kandma Peaministri ja asjaomase ministri kaasallkirja. Nende Vabariigi Presidendi otsuste eest vastutab Vabariigi Valitsus.
Vabariigi Presidendi otsuseile ja muile ametlikele aktidele kaasallakirjutavad ministrid on kohustatud hoolitsema, et Vabariigi Presidendi otsus või akt oleks kooskõlas Põhiseadusega ja seadustega.
§ 39. Kui Vabariigi President on takistatud oma ülesannete täitmisel, siis täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid Peaminister, pannes Vabariigi Presidendi ülesannete täitmise ajaks Peaministri ülesanded Peaministri asetäitjale.
Kui Vabariigi Presidendi ametikoht vabaneb enne tähtaega või takistused ametikohuste täitmises on kestnud üle ühe aasta, siis asutakse kohe uue Vabariigi Presidendi valimisele.
Sõja korraks nimetab Vabariigi President endale asetäitja kes täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid juhtudel kui Vabariigi President on selleks takistatud või kui Vabariigi Presidendi ametikoht vabaneb enne uue Vabariigi Presidendi valimist. Asetäitja nimetamine toimub Peaministri, Maapäeva esimehe, Riigikoja esimehe ja Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja arvamust ära kuulates.
Vabariigi Presidendi ülesandeid täitval Peaministril ei ole õigust lõpetada Rahvuskogu volitusi.
§ 40. Vabariigi Presidendi valib rahvas üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel kuueks aastaks. Vabariigi Presidendiks võib valida iga hääleõiguslikku kodanikku, kes vähemalt nelikümmend viis aastat vana ja kes on üles seatud kandidaadiks.
Kandidaate Vabariigi Presidendi kohale seavad üles:
1)ühe kandidaadi Maapäev;
2)ühe kandidaadi Riigikoda;
3)ühe kandidaadi omavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajaist koosnev kogu, kes koosneb kaheksakümnest maa- ja neljakümnest linnaomavalitsuste esinduskogude poolt valitud esindajast.
Kandidaati ülesseadev organ võib loobuda tema poolt ülesseatud kandidaadist, kui ta pärast kandidaadi ülesseadmist otsustab ühineda mõne teise organi poolt ülesseatud kandidaadiga. Seesugune loobumine võib leida aset kolme päeva jooksul esialgse kandidaadi ülesseadmisest arvates.
Hääletamisel loetakse Vabariigi Presidendiks valituks kandidaat, kes on saanud kõige rohkem hääli. Kui kandidaadid on saanud ühepalju hääli, loetakse alituks kõige vanem kandidaat.
Hääletamine peab toimuma hiljemalt kahekümne päeva jooksul kandidaatide ülesseadmisest arvates.
Kui hääletamiseks on üles seatud ainult üks kandidaat, jääb hääletamine ära ning ülesseatud andidaat loetakse Vabariigi Presidendiks valituks.
Vabariigi Presidendi valimise lähema korra määrab seadus.
§ 41. Vabariigi President loetakse ametisse astunuks Rahvuskogu üldkoosolekul Eesti rahvale järgmise pühaliku tõotuse andmisega:
“Mina, N. N., astudes rahva tahtel Vabariigi Presidendi ametisse, tõotan pühalikult vankumata kaitsta Eesti Vabariigi Põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult teostada minule antud võimu ja ustavalt täita oma kohuseid kõigi oma võimetega ja parema arusaamisega Eesti Vabariigi ja rahva kasuks.”
Kui Vabariigi President soovib, võib ta tõotuses sõna “pühalikult” asemel öelda “Jumala püha nime juures”.
Vabariigi Presidendi volitused lõpevad uue Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
§ 42. Vabariigi Presidendi ametikoht ei või olla seotud ühegi muu teenistusega ega kutseülesandega.
Kui Vabariigi Presidendiks on valitud Rahvuskogu liige, siis loetakse ta Rahvuskogust lahkunuks Vabariigi Presidendi ametisse astumisega.
§ 43. Vabariigi Presidendile ametiaja kestel makstav tasu määratakse seadusega, mida võib muuta alles järgneval valimisel valitava Vabariigi Presidendi kohta.
Ametist lahkunud Vabariigi Presidendile makstakse pensioni kolme neljandiku suuruses Vabariigi Presidendi palgast.
§ 44. Vabariigi Presidendi juures on Õiguskantsler.
Õiguskantsleri ülesandeks on valvamine riigiasutiste tegutsemise seaduspärasuse järele. Ta on kohtuasutiste juures oleva prokuratuuri juht.
Oma tegevuse, leitud puuduste ja tehtud korralduste kohta annab Õiguskantsler aru Vabariigi Presidendile ja Rahvuskogule. Prokuratuuri juhtimise alal annab Õiguskantsler oma tegevusest aru ka Peaministrile ja täidab tema korraldusi.
Oma ametkonna juhtimise alal on Õiguskantsleril kõik õigused, mis vastavate seadustega on ette nähtud ministrite kohta. Tal on õigus osa võtta sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungeist ja kohtute üldkogu istungeist.
Õiguskantsleri tegevuse lähem kord määratakse seadusega.
§ 45. Vabariigi Presidenti võib kohtulikule vastutusele võtta ainult riigiäraandmise eest. Vastutusele võtmist võib algatada Maapäeva või Riigikoja seadusliku koosseisu enamus. Vastutusele võtmine otsustatakse Rahvuskogu üldkoosolekul. See otsus peab tehtud olema Rahvuskogu seadusliku koosseisu kolmeneljandikulise häälteenamusega. Asja arutamine ja otsustamine allub Riigikohtule. Avaliku süüdistaja kohuseid täidab Õiguskantsler, kusjuures Rahvuskogu üldkoosolek võib valida kaassüüdistaja.
Kohtu alla andmise korral valib Rahvuskogu oma üldkoosolekul Vabariigi Presidendi asetäitja, kes täidab Vabariigi Presidendi kohuseid kuni kohtuotsuseni. Vabariigi Presidendi asetäitjal ei ole õigust lõpetada Rahvuskogu volitusi.
Kui kohus mõistab Vabariigi Presidendi õigeks tema vastu tõstetud süüteos, võetakse kohe ette Rahvuskogu uue koosseisu valimised. Kui kohus mõistab Vabariigi Presidendi süüdi, asutakse kohe uue Vabariigi Presidendi valimisele.
5. peatükk.
Vabariigi Valitsus.
§ 46. Vabariigi Valitsus Vabariigi Presidendi usaldusel teostab valitsemisvõimu, juhib riigi poliitikat kõigil aladel ning hoolitseb seaduste täitmise eest.
Vabariigi Valitsuse ülesandeks on:
1) Vabariigi Presidendi võimkonda kuuluvate küsimuste ettevalmistamine, välja arvatud küsimused, mis kuuluvad Vabariigi Presidendi eriõiguste hulka;
2) vajalikkude korralduste tegemine Vabariigi Presidendi otsuste täitmiseks;
3) riigi tulude ja kulude eelarve-ettepaneku esitamine Rahvuskogule;
4) seaduseelnõude esitamine Rahvuskogule;
5) Rahvuskogu kinnitamisele kuuluvate välislepingute Rahvuskogule kinnitamiseks esitamine;
6) kõigi valitsemisalasse puutuvate küsimuste lahendamine, mis seaduse alusel kuuluvad Vabariigi Valitsusele.
§ 47. Vabariigi Valitsus koosneb Peaministrist ja ministreist.
Üksikute valitsemisalade korraldamiseks asutatakse seadusega sellekohased ministeeriumid.
§ 48. Peaminister esindab Rahvuskogu ees Vabariigi Presidenti ja Vabariigi Valitsust, juhatab Vabariigi Valitsuse istungeid, annab aru Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta Vabariigi Presidendile ja Rahvuskogule, ühtlustab Vabariigi Valitsuse ja ministrite tegevust, annab ministreile juhtnööre nende tegevuses, võib pärida aru üksikuilt ministreilt nende tegevuse kohta ja esitada ametist vabastamiseks üksikuid ministreid kui ka kogu Vabariigi Valitsust.
Peaministri ettepanekul nimetab Vabariigi President Peaministrile asetäitja ministrite hulgast.
Peaministri ametist vabastamise korral lahkub ametist kogu Vabariigi Valitsus.
§ 49. Minister juhib ministeeriumi, korraldab selle tegevusalasse puutuvaid küsimusi ning täidab muid ülesandeid, mis talle pandud seadusega määratud piires ja ulatuses.
Vabariigi President võib nimetada ametisse ministreid, ilma et nende juhtimisele kuuluks mõni ministeerium.
Kui minister haiguse või muude takistuste tõttu ei saa ajutiselt täita oma ülesandeid, paneb Vabariigi President Peaministri ettepanekul tema ülesanded mõnele teisele ministrile.
§ 50. Vabariigi Valitsusel ja üksikuil ministreil on õigus anda määrusi seaduses ettenähtud ulatuses ja piires.
§ 51. Vabariigi Valitsuse istungid on kinnised. Ainult erilistel pidulikel juhtudel võib neid kuulutada avalikuks Vabariigi Presidendi korraldusel.
§ 52. Kui Vabariigi istungist võtab osa Vabariigi President, siis juhatab tema Vabariigi Valitsuse istungit.
§ 53. Vabariigi Valitsuse või selle üksiku liikme nimetab ametisse Vabariigi President. Ta vabastab nad ametist kas omal algatusel, Peaministri esitusel või neile otsese umbusalduse avaldamise tagajärjel.
§ 54. Vabariigi Valitsuse liikmed annavad ametisse astumisel Vabariigi Presidendile pühaliku tõotuse.
Vabariigi Valitsus või tema üksik liige loetakse ametisse astunuks pühaliku tõotuse andmisega. Samast ajast loetakse ametist vabastatuks eelmine Vabariigi Valitsus või tema liige.
§ 55. Maapäev võib avaldada oma sellekohase otsusega Vabariigi Valitsusele või tema üksikule liikmele otsest umbusaldust, mille tagajärjel Vabariigi President vabastab ametist Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme.
Umbusadusküsimust võidakse algatada Maapäeva istungjärgul, kusjuures vastava kirjaliku nõudmisega peab esinema vähemalt üks neljandik Maapäeva seaduslikust koosseisust. Küsimus võib otsustamisele tulla kõige varemini järgmisel päeval pärast selle esitamist, kui Vabariigi Valitsus ei nõua küsimuse kiiremat otsustamist. Umbusaldus loetakse avaldatuks, kui selle poolt on Maapäeva seadusliku koosseisu enamus.
Kui Vabariigi President kolme päeva jooksul umbusalduse avaldamisest arvates ei vabasta ametist Vabariigi Valitsust või tema üksikut liiget või ei lõpeta Rahvuskogu volitusi, läheb umbusaldusküsimus otsustamiseks Riigikojale, kes teeb otsuse järgmisel koosolekul Maapäeva otsuse saamisest arvates.
Kui Riigikoda oma seadusliku koosseisu enamusega ühineb Maapäeva otsusega, vabastab Vabariigi President ametist Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme, kui ta ei pea tarvilikuks lõpetada Rahvuskogu volitusi.
Kui Vabariigi President on eelmiste lõigete korras lõpetanud Rahvuskogu volitused ja Maapäeva uus koosseis avaldab samale Vabariigi Valitsusele või samale Vabariigi Valitsuse liikmele seitsme päeva jooksul pärast kokkutulekut käesoleva paragrahvi teise lõike korras otsest umbusaldust, siis Vabariigi President vabastab ametist Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme.
§ 56. Vabariigi Valitsuse juures on Riigikantselei Riigisekretäri juhtimisel. Riigisekretär teotseb Peaministri järelevalvel.
Riigisekretäril on oma ametkonna juhtimise alal kõik õigused, mis sellekohaste seaduste alusel ette nähtud ministrite kohta. Ettepanekud Vabariigi Presidendile ja Vabariigi Valitsusele teeb Riigisekretär Peaministri kaudu.
Riigikantselei lähemad ülesanded määrab seadus, samuti määratakse seadusega ametikohad, mis alluvad Riigisekretärile.
§ 57. Peaministri ja ministrite kohtulikule vastutusele võtmine ametialaste süütegude eest võib toimuda ainult Rahvuskogu üldkoosoleku otsusel, mis tehtud Rahvuskogu seadusliku koosseisu kolmeviiendikulise enamusega. Vastutusele võtmist võib algatada Vabariigi President, Õiguskantsler või Maapäeva või Riigikoja seadusliku koosseisu enamus. Asja arutamine ja otsustamine allub Riigikohtule. Avaliku süüdistaja kohuseid täidab Õiguskantsler, kusjuures Rahvuskogu üldkoosolek võib valida kaassüüdistaja.
Kohtu alla andmisel lahkub Peaminister või minister ametist.
6. peatükk.
Rahvuskogu.
1. jagu.
Üldeeskirjad.
§ 58. Rahvuskogu koosneb Maapäevast ja Riigikojast.
Rahvuskogu:
1) võtab vastu seadusi;
2) võtab vastu riigi tulude ja kulude eelarve;
3) kinnitab välislepinguid;
4) otsustab muid asju Põhiseaduse alusel.
§ 59. Rahvuskogu teostab temale kuuluvat võimu Rahvuskogu üldkoosolekul, Maapäeva koosolekul ja Riigikoja koosolekul.
§ 60. Rahvuskogul on õigus nõuda Peaministri või üksikute ministrite ilmumist oma koosolekuile seletuste andmiseks.
Peaministril ja ministreil on õigus anda seletusi Rahvuskogus ja tema komisjonides.
§ 61. Rahvuskogu ning Maapäeva ja Riigikoja sisemine kord määratakse Rahvuskogu kodukorras, millel on seadusjõud ja mis võetakse vastu ning kuulutatakse välja ühiseil aluseil seadustega.
2. jagu.
Rahvuskogu üldkoosolek.
§ 62. Rahvuskogu üldkoosolek koosneb Maapäeva ja Riigikoja liikmeist. Rahvuskogu üldkoosolek on otsusevõimeline, kui koos on vähemalt pooled nii Maapäeva kui ka Riigikoja liikmeist. Oma otssued, peale juhtude, mis Põhiseaduses korraldatud teisiti, teeb Rahvuskogu koosolevate liikmete häälteenamusega.
Rahvuskogu üldkoosoleku juhatuse moodustavad Maapäeva ja Riigikoja juhatus.
Rahvuskogu üldkoosoleku kutsub kokku Rahvuskogu üldkoosoleku juhatus omal algatusel või Vabariigi Presidendi nõudmisel.
Üldkoosolekut juhatab Maapäeva esimees, tema äraolekul või juhtudel, kui ta mõnesugustel põhjustel ei saa juhatada koosolekut, Riigikoja esimees, nende mõlemate puudumisel või juhtudel, kui nad ei saa juhatada koosolekut, teised juhatuse liikmed.
§ 63. peale muude Põhiseaduses ettenähtud juhtude võidakse Rahvuskogu üldkoosolekut kokku kutsuda pidulikel juhtudel ning Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse seletuste ärakuulamiseks.
Sõja ajal võidakse Vabariigi Presidendi nõudmisel anda Rahvuskogu üldkoosoleku otsustada kõik Rahvuskogu võimkonda kuuluvad küsimused.
3. jagu.
Maapäev.
§ 64. Maapäeval on kaheksakümmend liiget, kes valitakse üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isiku valimise teel enamusvalimise põhimõttel.
Õigus Maapäeva liikmete valimistest osa võtta on igal hääleõiguslikul Eesti kodanikul, kui ta o omanud vastavas valimisringkonnas või vastava omavalitsuse administratiivpiirkonnas alalist elukohta või töökohta vähemalt kuue kuu kestel enne valimisi, kusjures elukutselisest tööst tingitud põhjusil alalisest elukohast või töökohast eemalviibijad omavad valimisõigust alalise elukoha või töökoha ringkonnas. Valimiste ajal ajutiselt eemalviibijaile antakse võimalus hääle andmiseks posti teel.
Maapäeva liikmeks võib valida iga hääleõiguslikku Eesti kodanikku, kes on vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kes on vähemalt ühe aasta jooksul enne valimisi omanud alalist elukohta Eesti Vabariigi maa-alal.
Maapäeva valimiste lähem kord määratakse seadusega.
§ 65. Iga nelja aasta järele võetakse ette Maapäeva uue koosseisu valimisd.
Vabariigi Presidendil on õigus lõpetada Maapäeva volitus, kui seda nõuavad riiklikud kaalutlused. Sel juhul Maapäeva uue koosseisu valimised peavad toimuma hiljemalt kahe kuu jooksul Vabariigi Presidendi otsuse päevast arvates.
Maapäeva liikmete volitused algavad Maapäeva valimiste tagajärgede väljakuulutamise päevast.
§ 66. Maapäeva liikmed ei või olla riigiteenistuses Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, valitsus- ja kohtuasutiste või riigiettevõtete poolt ametisse nimetatuna, välja arvatud Peaminister, ministrid ja õppejõud neis kõrgemais õppeasutistes, kelledele kindlustatud omavalitsuslik korraldus.
§ 67. Juhul, kui Maapäeva liige kaotab oma valimisõiguse, on vangistatud Maapäeva loal, lahkub surma läbi või volitusi maha pannes, toimuvad teda valinud valimisringkonnas uued valimised ja valitud uus liige astub tema asemele kuni Maapäeva selle koosseisu volituste lõppemiseni.
§ 68. Maapäeva liikmed ei ole seotud mandaatidega.
§ 69. Maapäeva liige oma kohuste täitmisele asudes annab pühaliku ustavustõotuse Eesti Vabariigile ja ta põhiseaduslikule korrale. Püheliku tõotuse andmise kord ja selle tekst määratakse Rahvuskogu kodukorras. Kui Maapäeva liige keeldub pühaliku tõotuse andmisest või annab selle tingimisi, siis lõpevad tema volitused ning tema asemele valitakse uus liige § 67 korras.
§ 70. Maapäeva liige ei kanna peale kodukorras ettenähtu mingit vastutust hääletamise ega poliitiliste avalduste eest, mis ta teinud rahvuskogus või tema komisjonides.
Maapäeval on aukohus, kelle moodustamise ja asjaajamise kord ning võimupiirid määratakse Rahvuskogu kodukorras.
Maapäeva juhatus ja Maapäeva liikmed võivad anda aukohtu otsustada ka väljaspool Maapäeva koosseisu olevate isikute auhaavamisi, mis toime pandud Maapäeva liikmete poolt Rahvuskogus või tema komisjonides.
§ 71. Ilma Maapäeva nõusolekuta ei või tema liiget vangistada, välja arvatud juhud, kui ta on tabatud kuriteolt. Vangistamisest ja selle põhjustest teatatakse mitte hiljemini kui 48 tunni kestes Maapäeva juhatusele, kes esitab selle Maapäevale otsustamiseks järgmisel koosolekul.
Maapäeval on õigus oma liikmeile määratud vangistust või muid kitsendusi edasi lükata kuni Maapäeva istungjärgu vaheajani või volituste lõpuni.
§ 72. Maapäeva liikmed vabastatakse nende volituste kestusel sõjaväeteenistusest.
§ 73. Maapäeva liikmed saavad tasu, mida makstakse ainult Maapäeva istungjärkude kestel. Peale selle saavad Maapäeva liikmed tasuta sõidu või sõiduraha.
Maapäeva liikmete tasu ja tasuta sõidu või sõiduraha alused määratakse seadusega, mida võib muuta ainult Maapäeva järgneva koosseisu kohta.
§ 74. Maapäev astub kokku korraliseks istungjärguks igal aastal jaanuari ja oktoobri kolmandal teisipäeval. Pärast uusi valimisi kutsub Vabariigi President Maapäeva kohe kokku korraliseks istungjärguks.
Maapäeva juhatus võib kokku kutsuda Maapäeva ka erakorralisteks istungjärkudeks. Maapäeva juhatus on kohustatud kokku kutsuma Maapäeva, kui seda nõuab Vabariigi President või üks neljandik Maapäeva seaduslikust koosseisust. Vabariigi Presidendi nõudmisel kokkukutsutava erakorralise istungjärgu päevakorra määrab Vabariigi President.
Maapäeva istungjärgud lõpetab Vabariigi President. Maapäeva korralist istungjärku, mis astub kokku jaanuari kolmandal teisipäeval, ei või Vabariigi President lõpetada enne kolme kuu möödumist, korralist istungjärku, mis astub kokku oktoobri kolmandal teisipäeval, enne ühe kuu möödumist, ja korralist istungjärku, mis kokku kutsutud pärast Maapäeva uue koosseisu valimisi ― enne seitsme päeva möödumist, välja arvatud juhud, kui Vabariigi President on selle aja kestel lõpetanud Maapäeva volitused või kui Maapäev ja Riigikoda pöörduvad Vabariigi presidendi poole esitisega lõpetada istunjärk varemini. Nende tähtaegade hulka ei arvata seda aega, mil Maapäeva istungjärk on katkestatud Vabariigi Presidendi poolt või Maapäeva ja Riigikoja ühise otsuse kohaselt.
Vabariigi Presidendil on õigus katkestada Maapäeva korralist ja erakorralist istungjärku üks kord istungjärgu kestel kuni kahe nädalani.
Maapäeva korraline istungjärk ühes Maapäeva juhatuse enda algatusel või Maapäeva liikmete nõudmisel kokkukutsutud erakorraliste istungjärkudega ei või kesta üle kuue kuu aastas.
Vabariigi Presidendi sellekohasel nõudmisel kutsutakse Maapäeva üksikud komisjonid kokku ka Maapäeva istungjärkude vaheajal.
§ 75. Sõja ajal on Vabariigi Presidendil õigus Maapäeva istungjärke lõpetada § 74 ettenähtud tähtaegadest kinni pidamata.
Maapäeva erakorralisi istungjärke sõja ajal võib kokku kutsuda ainult Vabariigi Presidendi nõudel tema poolt määratud päevakorraga.
§ 76. Maapäev on otsusevõimeline, kui koos on vähemalt pooled liikmed tema seaduslikust koosseisust.
§ 78. Maapäeva koosolekud on avalikud. Ainult erakorralistel juhtudel, kui sellega nõustub vähemalt kaks kolmandikku koosolevaist liikmeist, võib kuulutada Maapäev oma koosoleku kinniseks.
§ 79. Maapäeval on õigus moodustada ankeetkomisjone.
Igal Maapäeva liikmel on õigus pöörduda Maapäeva koosolekul kirjalikult esitatud küsimustega Vabariigi Valitsuse või üksiku ministri poole. Ühel neljandikul Maapäeva seaduslikust koosseisust on õigus pöörduda kirjaliku arupärimisega Vabariigi Valitsuse poole. Arupärimisele tuleb vastata.
4.jagu.
Riigikoda.
§ 80. Riigikoja liikmeiks on:
1) isikliku õiguse põhjal:
a) endised Vabariigi Presidendid, kes on olnud Vabariigi Presidendi kohal vähemalt ühe ametiaja;
b) sõjaaegsed Sõjavägede Ülemjuhatajad;
2) ameti tõttu:
a) Riigikohtu esimees;
b) Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja;
c) kaitseliidu ülem;
d) Eesti evangeeliumi luteri usu kiriku pea ja Eesti apostliku õigeusu kiriku pea;
e) emisjonipanga juhataja;
3) valimiste põhjal:
a) avalikõiguslikkude majanduslikkude ja kutseliste organisatsioonide valikul viisteist liiget, neist: kolm põllupidajate, üks töösturite, üks kaupmeeste, üks laevaomanikkude, üks advokaatide, kaks vabakutseliste, üks õpetajate, üks ühistegelaste, üks linna-kinnisvaraomanikkude, üks käsitöösturite ja kaks tööliste esindajat;
b) Vabadusristi omavate kodanikkude valikul üks liige;
c) kultuurialase avalikõigusliku organisatsiooni valikul üks liige;
d) Eesti Punase Risti valikul üks liige;
e) avalikõiguslikul alusel teotsevate naisorganisatsioonide valikul üks liige;
f) maaomavalitsuste valikul kolm liiget;
g) linnaomavalitsuste valikul kolm liiget;
h) omavalitsusliku korraldusega kõrgemate õppeasutiste valikul üks liige iga õppeasutise poolt;
i) vähemusrahvuste poolt ellukutsutud omavalitsuslikkude asutiste valikul üks liige iga asutise poolt;
4) Vabariigi Presidendi poolt nimetatud kümme liiget.
Riigikoja liikmd peavad olema hääleõiguslikud Eesti kodanikud, kes on vähemalt kolmkümmend viis aastat vanad ja kes vähemalt üks aasta enne valimist või Riigikoja liikme kohale kutsumist on omanud alalise elukoha Eesti Vabariigi maa-alal.
Riigikoja koosseisu moodustamsie lähem kord määratakse seadusega.
§ 81. Riigikoja koosseisu kuuluvate liikmete volitused algavad ja lõpevad ühel ajal Maapäeva vastava koosseisu volituste algamisega ja lõppemisega.
Kui Maapäeva volituste kestuse ajal astub ametisse uus Vabariigi Prsident, siis lõpevad ühes Vabariigi Presidendi ametisse astumisega § 80 p. 4 korras nimetatud liikmete volitused ning Vabariigi President nimetab nende asemele uued liikmed.
Juhul, kui Riigikoja liige kaotab õiguse olla Riigikoja liige, on vangistatud Riigikoja loal, lahkub surma läbi või volitusi maha pannes, valitakse või nimetatakse tema asemele uus liige samas korras, kui oli valitud või nimetatud lahkunud liige, ja uus liige astub tema asemele kuni Riigikoja selle koosseisu volituste lõppemiseni.
§ 82. Keegi ei saa ühel ajal olla Maapäeva ja Riigikoja liige.
§ 83. Riigikoja istungjärgud algavad ja lõpevad ühel ajal Maapäeva istungjärkudega. Maapäeva istungjärkude kohta käivad eeskirjad kehtivad ka Riigikoja istungjärkude kohta.
§ 84. Põhiseaduse § 68, 69, 71, 71, 72, 73, 76, 77 ja 78 kohaldatakse vastavalt ka Riigikojale ja tema liikmeile.
§ 85. Igal Riigikoja liimel on õigus pöörduda kirjalikkude küsimustega Vabariigi Valitsuse või üksiku ministri poole.
7. peatükk.
Seadusandlus.
§ 86. Seaduste algatamise õigus on Vabariigi Valitsusel Vabariigi Presidendi teadmisel ja vähemalt ühel neljandikul Maapäeva liikmeist.
Seaduste algatamise õigus, mis puudutavad 1) riigi tulusid ja kulusid, 2) riigi relvastatud jõude ja kodanikkude kohuseid riigikaitse alal, ― on ainult Vabariigi Valitsusel Vabariigi Presidendi teadmisel.
Maapäeval ja Riigikojal on õigus nende seadusliku koosseisu enamuse otsusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole sooviavaldusega algatada ja esitada Rahvuskogule nende poolt soovitavaks tunnustatud seadust.
§ 87. Maapäeva poolt vastuvõetud seaduseelnõu kohta peab Riigikoda otsuse tegema hiljemalt kolmekümne päeva jooksul, arvates eelnõu saamisest Maapäeva juhatuselt. Mõningate seaduseelnõude liikide kohta võidakse seda tähtaega Rahvuskogu kodukorraga pikendada või lühendada. Istungjärgu lõpetamise või Vabariigi Presidendi poolt katkestamise juhtudel ei loeta nende tähtaegade hulka aega, mil Rahvuskogu ei ole koos.
§ 88. Kui Riigikoda teatab Maapäeva juhatusele oma nõustumisest seaduseelnõuga, siis loetakse eelnõu Rahvuskogu poolt vastuvõetud seaduseks ja esitatakse Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks. Samuti loetakse eelnõu Rahvuskogu poolt vastuvõetud seaduseks, kui Riigikoda § 87 tähendatud tähtaja jooksul ei teata oma seisukohta.
Kui Riigikoda teeb eelnõu kohta parandusi, tulevad need Maapäeval arutamisele.
Kui Maapäev ühineb Riigikoja poolt vastuvõetud parandustega või kui Maapäev ja Riigikoda pärast kodukorras ettenähtud kooskõlastusmenetlust asuvad ühisele seisukohale, esitatakse seadus Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks.
Kui Riigikoda teeb eelnõu kohta parandusi, tulevad need Maapäeval arutamisele.
Kui Maapäev ühineb Riigikoja poolt vastuvõetud parandustega või kui Maapäev ja Riigikoda pärast kodukorras ettenähtud kooskõlastusmenetlust asuvad ühisele seisukohale, esitatakse seadus Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks.
Kui Maapäev Riigikoja vastupidisest seisukohast hoolimata või kooskõlastusmenetluse nurjumisel võtab vastu kas kogu seaduseelnõu või selle üksikud osad endisel tema poolt vastuvõetud kujul oma seadusliku koosseisu kolmeviiendikulise enamusega, esitatakse seadus Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks.
§ 89. Seadused kuultab välja Vabariigi President.
Vabariigi Presidendil on õigus jätta välja kuulutamata Rahvuskogu poolt vastuvõetud seadust, andes selle Rahvuskogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Sellekohase põhistatud otsuse teatab Vabariigi President hiljemalt kolmekümne päeva jooksul seaduse kättesaamisest arvates.
Kui seadus uuel arutamisel ja otsustamisel võetakse vastu muutmatult Maapäeva ja Riigikoja seadusliku koosseisu enamusega või kui Maapäev võtab selle vastu § 88 viimases lõikes tähendatud juhtudel seadusliku koosseisu kolmeviiendikulise enamusega, siis Vabariigi President kuulutab seaduse välja.
Kui Vabariigi President otsustab anda väljakuulutamata jäänud seaduse Rahvuskogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks ajal, kui Rahvuskogu volitused on lõppenud, siis arutab ja otsustab Rahvuskogu uus koosseis seda seadust eelmises lõikes ettenähtud korras.
§ 90. Rahvuskogus ta koosseisu volituste lõppemisel lõplikult vastuvõtmata jäänud seaduseelnõud loetakse Rahvuskogus äralangenuiks, välja arvatud § 89 kolmandas lõikes tähendatud erand.
§ 91. Kui Rahvuskogu lükkab tagasi Vabariigi Valitsuse poolt algatatud seaduseelnõu, on Vabariigi Presidendil õigus Vabariigi Valitsuse poolt algatatud seaduseelnõu anda rahvale otsustamiseks rahvahääletuse korras.
Kui Rahvuskogu on Vabariigi Valitsuse poolt algatatud eelnõu muutnud sisuliselt, võib Vabariigi President kolmekümne päeva jooksul seaduse väljakuulutamiseks esitamisest arvates anda rahvale rahvahääletuse korras otsustamiseks nii Rahvuskogu poolt vastuvõetud seaduse kui ka Vabariigi Valitsuse eelnõu.
Vabariigi Presidendil on õigus anda kolmekümne päeva jooksul seaduse väljakuulutamiseks esitamisest arvates rahvale otsustamiseks Rahvuskogu poolt vastuvõetud seadust, mis algatatud Rahvuskogu enda poolt.
Käesolevas paragrahvis tähendatud juhtudel oleneb seaduse väljakuulutamine rahvahääletuse tagajärgedest. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
§ 92. Kui Vabariigi President riigi huvides tähtsas küsimuses peab tarvilikuks teada saada rahva seisukohta, on tal õigus esitada küsimus rahvale otsustamiseks rahvahääletuse teel. Rahva otsus tehakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
Rahva otsus on riigiorganeile siduv ja nad peavad asuma viivitamatult sellest otsusest järelduvate korralduste tegemisele.
§ 93. Eelmiste (91. ja 92.) paragrahvide korras ei saa rahvahääletuse teel otsustamisele tulla maksudese, riigikaitsesse, välislepinguisse ega riigi rahalistesse kohustesse puutuvad küsimused.
§ 94. Vabariigi President võib Rahvuskogu istungjärkude vaheajal edasilükkamatu riikliku vajaduse korral anda seadusi dekreedina. Dekreedina kehtimapandud seadused saadetakse Rahvuskogule, kes võib vastu võtta nende muudatuse või kehtivusetuks tunnustamise seadusi. Rahvuskogu võib seda teha kinni pidamata seaduseelnõude algatamiseks ettenähtud korrast, kui Maapäev kahe näddala jooksul korralise istungjärgu või Maapäeva enda algatusel kokkukutsutud erakorralise istungjärgu algusest arvates on otsustanud võtta arutusele dekreedi muutmise või kehtivusetuks tunnustamise.
Vabariigi President ei või dekreedina kehtima panna ega muuta:
1) rahvahääletamise seadust;
2) Vabariigi Presidendi valimise seadust;
3) Maapäeva valimise ja Riigikoja moodustamise seadust;
4) Rahvuskogu kodukorda;
5) Vabariigi Presidendi ja Rahvuskogu liikmete tasu seadust;
6) Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse liikmete kohtulikule vastutusele võtmist käsitlevaid seadusi;
7) Riigikontrolli kohta käivaid seadusi.
Vabariigi President ei või dekreedina kehtima panna ega muuta riigi tulude ja kulude eelarvet ega akte, mis Põhiseaduse alusel kuuluvad Rahvuskogu poolt vastuvõtmisele otsuste kujul.
§ 95. Ükski seadus ei hakka kehtima ilma Vabariigi Presidendi väljakuulutamise otsuseta.
Kui seaduses eneses ei ole ette nähtud muud korda ega tähtaega, hakkab seadus kehtima kümnendal päeval pärast avaldamist Riigi Teatajas.
8. peatükk.
Välislepingud.
§ 96. Enne ratifitseerimist Vabariigi Presidendi poolt kuuluvad Rahvuskogu kinnitamisele kõik järgmised välislepingud:
1) kauba- ja tollilepingud;
2) riiki majanduslikkude kohustustega koormavad lepingud;
3) rahulepingud;
4) liidulepingud;
5) Eesti kodanikke majanduslikkude kohustustega koormavad lepingud.
Välislepingud avaldatakse ühes ratifitseerimisotsusega.
§ 97. Välislepingute kinnitamise otsustamine toimub Rahvuskogu poolt vastavalt § 87 ja 88 eeskirjadele.
Vabariigi President võib nõuda üksikute välislepingute kinnitamise otsustamist Rahvuskogu üldkoosolekul.
9. peatükk.
Riigi eelarve.
§ 98. Iga aasta kohta võtab Rahvuskogu vastu riigi tulude ja kulude eelarve.
Eelarve-ettepaneku esitab Vabariigi Valitsus Rahvuskogule Vabariigi Presidendi teadmisel hiljemalt seitsekümmend päeva enne eelarveaasta algust. Rahvuskogu võib suurendada eelarve-ettepanekus ettenähtud kulusid ja eelarvesse võtta uusi kulusid ainult Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Rahvuskogu ei või kustutada ega vähendada eelarve-ettepanekus ettenähtud kulusid, mis on määratud seadusega.
§ 99. Riigi tulude ja kulude eelarve võtavad vastu Maapäev ja Riigikoda. Riigikoda teeb oma otsuse Maapäeva poolt vastuvõetud eelarve kohta hiljemalt viieteistkümne päeva jooksul Maapäeva otsuse saamisest arvates.
Kui Riigikoda teatab oma nõustumisest Maapäeva poolt vastuvõetud eelarvega, loetakse eelarve Rahvuskogu poolt vastuvõetuks. Samuti loetakse eelarve Rahvuskogu poolt vastuvõetuks, kui Riigikoda ei teata oma seisukohta eelmises lõikes tähendatud tähtajal.
Riigikoda võib teha Maapäeval vastuvõetud eelarve-ettepanekus parandusi oma seadusliku koosseisu enamusega.
Kui Maapäev ühineb Riigikoja parandustega või kui pärast kodukorras ettenähtud kooskõlastusmenetlust Maapäev ja Riigikoda asuvad ühisele seisukohale, loetakse eelarve vastuvõetuks.
Kui Maapäev hoolimata Riigikoja vastupidisest seisukohast või kooskõlastusmenetluse nurjumisel võtab oma seadusliku koosseisu enamusega vastu eelarve endisel tema poolt vastuvõetud kujul või osalt ühinedes Riigikoja parandustega, loetakse eelarve vastuvõetuks. Selle enamuse mittesaavutamisel loetakse eelarve vastuvõetuks Riigikoja poolt vastuvõetud kujul.
Kodukorraga määratakse tähtajad, mille jooksul Maapäev ja Riigikoda peavad tegema käesolevas paragrahvis tähendatud otsused. Kui Maapäev või Riigikoda ei tee otsust neil tähtaegadel, loetakse eelarve vastuvõetuks sel kujul, nagu see on vastu võetud seatud tähtajaks Maapäeva või Riigikoja poolt. Kui Maapäev ja Riigikoda ei tee otsust neil tähtaegadel, loetakse eelarve vastuvõetuks sel kujul, nagu see on vastu võetud seatud tähtajaks Maapäeva või Riigikoja poolt. Kui Maapäev ja Riigikoda kumbki pole seatud tähtajaks vastu võtnud eelarvet, siis loetakse eelarve vastuvõetuks Vabariigi Valitsuse poolt esitatud kujul.
§ 100. Rahvuskogu poolt vastuvõetud eelarve esitatakse Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks ja see jõustub eelarveaasta algusest alates.
10. peatükk.
Riigikontroll.
§ 101. Riigiasutiste ja riiklikkude ettevõtete majandusliku tegevuse kui ka riigi eelarve täitmise kontrolli teostab Riigikontroll. Riigikontrolli korraldus ja teotsemise lähemad alused määratakse seadusega. Samuti määratakse seadusega kontrolli teostamine sõjaväes sõjaajal.
Seadusega võidakse Riigikontrollile panna ka omavalitsuste ja muude avalikõiguslikul alusel teotsevate asutiste majandusliku tegevuse kontrolli riigisummade kasutamise alal.
§ 102. Riigikontrolli juhib Riigikontrolör. Riigikontrolöri nimetab ametisse Vabariigi President. Vabariigi President vabastab Riigikontrolöri ametist, kui Rahvuskogu üldkoosolek avaldab talle umbusaldust seadusliku koosseisu enamusega. Umbusalduse avaldamise küsimust võib algatada üks neljandik Maapäeva seaduslikust koosseisust ja see või tulla Rahvuskogu üldkoosolekul otsustamisele kõige varemini järgmisel päeval pärast algatamist.
§ 103. Riigikontroll on omas tegevuses iseseisev ja Vabariigi Valitsusest sõltumatu.
Riigikontrolör esitab aruanded kontrolli teostamise ja selle tagajärgede kohta Vabariigi Presidendile ja Rahvuskogule.
§ 104. Riigikontrolöril on õigus oma ülesandeisse puutuvais asjus osa võtta sõnaõigusega Vabariigi Valitsuse istungeist. Oma ametkonna juhtimisel on tal ühtlased õigused ministritega. Ta annab kaasallkirja Vabariigi Presidendi otsuseile riigikontrolli alal ja võtab vastutuse nende otsuste eest endale.
Riigikontrolöri kohtulikule vastutusele võtmine toimub ühiseil aluseil ministrite vastutusele võtmisega.
11. peatükk.
Kohus.
§ 105. Õigusemõistmist Eestis teostavadõigusemõistmise alal sõltumatud kohtud.
§ 106. Kõrgemaks kohtuks on riigikohtunikest koosnev Riigikohus.
Riigikohtu, Õiguskantsleri ja vastava ministri üleanded ja õimupiirid kohtuasutiste tegevuse järelevalve alal määratakse seadusega.
§ 107. Riigikohtunikke ja kohtunikke nimetab ametisse Vabariigi President, ära kuulates Riigikohtu seisukoha.
Esmakordne nimetamine kohtunikuks võib toimuda tähtajaliselt kolme aasta peale.
§ 108. Riigikohtunikud vabastatakse ametist seitsmekümnenda eluaasta täitumisel ja muud kohtunikud kuuekümneviienda eluaasta täitumisel, kusjuures viimaste vanuse ülemmäära üksikuis kohtuliikides võib seadusega tõsta kuni seitsmekümnenda eluaasta täitumiseni.
Samuti vabastatakse riigikohtunikud ja kohtunikud sellekohase seaduse alusel ametist kestva töövõimetuse tagajärjel.
§ 109. Kohtunikke võib tagandada ametist või ilma nende nõusolekuta paigutada ühest kohast teise ainult kohtu otsusega.
Erandina võib kohtunikke ilma nende nõusolekuta vabastada ametist või paigutada ühest kohast teise seaduse alusel kohtute koosseisude muutmisest tingitud juhtudel, kusjuures kohtunikuametist vabastatule makstakse tasu viimse ametikoha järgi kahe aasta jooksul.
§ 110. Kohtunikkude kohtulikule vastutusele võtmine teenistusalaste süütegude eest ning asjaarutamiskord määratakse seadusega.
§ 111. Kohtunikud ei või pidada peale seadustes ettenähtud juhtude kõrvalist palgalist ametit.
§ 112. Seadusega võib luua erikohtuid.
Erikohtute koosseisu määramine kas nimetamise või valmise põhimõttel toimub seaduses ettenähtud aluseil ja korras. Samuti määrab seadus nende kohtunikkude ametialase seisundi.
§ 113. Erakorralised kohtud on lubatud seaduse piires ainult sõjaaajal, kaitseseisukorra piirkonnas ja sõjalaevadel.
§ 114. Vabariigi Presidendil on õigus kohtute poolt määratud ja jõustunud karistusi üksikuil isikuil armuandmise teel kustutada, kergendada või vabastad neid karistuse tagajärgedest.
Vabariigi Valitsuse liikmeile ja Riigikontrolörile nende ametialase tegevuse eest kohtu poolt määratud karistusi võib Vabariigi President kustutada või kergendada või neid karistuse tagajärgedest vabastada ainult Rahvuskogu üldkoosoleku esitusel
12. peatükk.
Omavalitsused.
1. jagu.
Kohalikud omavalitsused.
§ 115. Kohaliku valitsemisala korraldamine ja kohalikkude elualade arendamine toimub seaduse alusel kohalikkude omavalitsuste kaudu.
§ 116. Kohaliku omavalitsuse korraldavaks organiks on esinduskogu, kes valitakse üldisel, otsesel, ühetaolisel ja salajasel hääletamisel kohaliku omavalitsuse piirkonda kuuluvate hääleõiguslikkude kodanikkude poolt, kes omavad omavalitsuse piires püsivat elukohta või töökohta.
Seadusega võidakse luua teise astme omavalitsusi ja omavalitsusasutisi ning omavalitsuste liite. Nende korraldus määratakse seadusega.
§ 117. Kohalikel omavalitsustel ja omavalitsusasutistel on õigus oma piirkonna kohta seaduse alusel ja piires anda määrusi.
Neil on õigus seaduse alusel oma ülesannete täitmiseks makse võtta ning koormatisi peale panna.
2. jagu.
Majanduslikkude, kutseliste ning kultuuriliste alade omavalitsused.
§ 118. Majanduslikkude, kutseliste ning kultuuriliste alade korraldamiseks ning nende huvide kaitseks ja arendamiseks kutsutakse seaduse alusel ellu majanduslikud, kutselised ja kultuurilised omavalitsused.
Nende omavalitsuste organsatsioon, ülesanded, võimupiirid ja valimise alused määratakse seadusega. Samuti määrab seadus koostöö korralduse nende endi vahel ning riigi- ja muude asutistega.
§ 119. Majanduslikkude, kutseliste ja kultuuriliste alade omavalitsustl on õigus seaduse alusel ja piires oma tegevusaladel kehtima panna kohuslikke korraldusi sellesse omavalitsusse kuuluvate isikute kohta.
Neil on õigus seaduse alusel oma ülesannete täitmiseks sellesse omavalitsusse kuuluvailt isikuilt makse võtta.
13. peatükk.
Riigikaitse.
§ 120. Kõik Eesti kodanikud on kohustatud osa võtma riigikaitsest seaduses ettenähtud aluseil ja korras.
§ 121. Riigikaitse kõrgemaks juhiks rahu ja sõja ajal on Vabariigi President. Tema rakendab riigikaitseks riigi ja rahva kõik jõuallikad.
Riigi kaitsmiseks relvastatud jõuga on sõjaväed, kelle kõrgemaks juhiks on Vabariigi President ja otseseks juhiks ― rahuajal Sõjavägede Juhataja ja sõjaajal ― Sõjavägede Ülemjuhataja.
§ 122. Vabariigi President võib riikliku vajaduse korral anda nii Rahvuskogu istungjärkude vaheajal kui ka istungjärkude ajal riigikaitse ja sõjavägede korraldamise ja juhtimise alal dekreedina seadusi. Need seadused esitatakse Rahvuskoguleniipea kui riigi julgeoleku huvid seda võimaldavad.
§ 123. Vabariigi President annab seaduses ettenähtud aluseil riigikaitsesse ja sõjavägedesse puutuvaid seadlusi ja määrusi.
§ 124. Vabariigi President otsustab sõja ja rahu ning kuulutab oma otsusega välja mobilisatsiooni. Sellekohased otsused saadetaske teadmiseks Rahvuskogule.
§ 125. Vabariigi President otsustab sõjapidamiskulude eelarve ning sõjapidamiskuludeks vajaduse korral sise- ja välislaenude tegemise. Sellekohane otsus saadetakse Rahvuskogule teadmiseks ühes sõjapidamise rahalise aruandega.
§ 126. Riigikaitse ja sõjavägede korraldamise ja juhtimise alal antud seadused ja Vabariigi Presidendi poolt antud seadlused ja riigikaitsesse ning sõjavägedesse puutuvad määrused, samuti riigikaitsesse ja sõjavägedesse puutuvad Vabariigi Presidendi otsused kannavad peale Peaministri ja asjaomase ministri kaasallkirja ka Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja allkirja.
Sõjavägedele antavaile Vabariigi Presidendi käskudele ja korraldustele allkirjade andmise korra määrab Vabariigi President.
§ 127. Mobilisatsiooni või sõja korraks nimetab Vabariigi President ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja- Sõjavägede Ülemjuhataja allub vahetult Vabariigi Presidenile, ta on kõigi relvastatud jõudude otsene juht ja ta juhib sõjalist tegevust omal äranägemisel.
Sõjavägede Ülemjuhataja annab aru ja vastutab oma tegevuse eest ainult Vabariigi Presidendi ees.
§ 128. Sõjaajal on Sõjavägede Ülemjuhatajal riigikaitse teostamise alal sõjalise tegevuse huvides õigus anda juhtnööre ja teha korraldusi ka temale mittealluvaile ametiisikuile ja asutistele.
§ 129. Vabariigi Presidendil on õigus määrata Sõjavägede Juhataja asemele ametisse Sõjavägede Ülemjuhatajat ka rahuajal. Sel juhul Sõjavägede Ülemjuhatajal on peale Sõjavägede Juhataja võimupiiride õigus anda juhtnööre ja teha korraldusi ka temale mittealluvaile ametiisikuile ja asutistele riigi sisemise ja välise julgeoleku alal seaduses ettenähtud aluseil.
§ 130. Sõjavägede Ülemjuhataja ja Sõjavägede Juhataja võtavad sõnaõigusega osa Vabariigi Valitsuse koosolekuist.
§ 131.Sõjavägede Ülemjuhatajat ja Sõjavägede Juhatajat võib kohtulikule vastutusele võtta ainult Vabariigi Presidendi sellekohase otsuse kohaselt. Asja arutamine ja otsustamine allub Riigikohtule. Avalikuks süüdistajaks on Õiguskantsler.
Sõjavägede Ülemjuhatajat võib kohtulikule vastutusele võtta ainult riigiäraandmise eest.
§ 132. Sõjavägede Ülemjuhataja ja Sõjavägede Juhataja lähemad võimupiirid määratakse seadusega.
§ 133. Riikliku vajaduse korral kuulutab Vabariigi President sellekohase seaduse alusel kogu riigis või selle üksikuis osades välja kindla tähtaja peale kaitseseisukorra. Kaitseseisukord hakkab kehtima väljakuulutamisega, kusjuures Vabariigi Presidendi otsusega võidakse määrata, et mõned liigid kuritegusid, mis toime pandud mitte rohkem kui kolm päeva enne kaitseseisukorra väljakuulutamist, kuuluvad jälitamisele kaitseseisukorra kohta kehtimapandud eeskirjade kohaselt.
Vabariigi Presidendi otsus kaitseseisukorra väljakuulutamise kohta esitatakse Rahvuskogule seaduses ettenähtud tähtajal. Rahvuskogu otsustab küsimuse üldkoosolekul. Kui Rahvuskogu üldkoosolek oma seadusliku koosseisu enamusega otsustab Vabariigi Presidendi otsuse jätta kinnitamata, kaotab kaiseseisukord kehtivuse Rahvuskogu otsuse väljakuulutamisega.
Kaitseseisukorra ajal võib seaduse alusel ja piirs kitsendada kodanikkude põhiseaduslikke ja seaduslikke põhiõigusi ja õigusi.
§ 134. Sõja ajal pikenduvad Vabariigi Presidendi, Rahvuskogu ja omavalitsuste esinduskogude volitused. Volituste pikendumise korral kuulutatakse valimised välja mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel rahutegemisest arvates.
Kui kaitseseisukord on kuulutatud välja kogu riigis, võib Vabariigi President Rahvuskogu nõusolekul valimised edasi lükata kuni kaitseseisukorra lõppemiseni kogu riigis või riigi mõned osas. Rahvuskogu teeb sellekohase otsuse üldkoosoleku enamusega.
§ 135. Sõja ajla Vabariigi President, otsustades Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme ametist vabastamist või ametisse kutsumist, kuulab ära Sõjavägede Ülemjuhataja seisukoha.
§ 136. Vabariigi Presidendi kui riigikaitse kõrgema juhi juures on rahu ajal nõuandvaks organiks Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseis ja võimupiirid määratakse seadusega. Riigikaitse Nõukogu koosseisu kuuluvad ameti poolest Peaminister, neil Vabariigi Valitsuse liiget Vabariigi Presidendi määramisel ja Sõjavägede juhataja või Sõjavägede Ülemjuhataja ja sõjavägede staabi ülem.
§ 137. Sõjaväeteenistuses olevail kodanikel on kõik Põhiseadusega ja seadusega kindlustatud kodanikkude põhiõigused ja õigused ning kohused, niivõrd kui selles sõjavägede distsipliini ja teenistuse erilaadi huvides seadusega ei ole tehtud erandeid.
14. peatükk.
Põhiseaduse muutmine.
§ 138. Põhiseaduse muutmise algatamise õigus on: 1) Vabariigi Presidendil ja 2) Rahvuskogul seaduseelnõude algatamiseks ettenähtud korras.
§ 139. Eelmises (138.) paragrahvis algatatud Põhiseaduse muutmise eelnõu võtab vastu Rahvuskogu seaduste vastuvõtmiseks ettenähtud korras. Pärast eelnõu vastuvõtmist Rahvuskogus lõpetab Vabariigi President Rahvuskogu volitused ja kuulutab välja uue koosseisu valimised.
Enne Rahvuskogu volituste lõpetamist võib Vabariigi President anda Rahvuskogule arutamiseks tema poolt algatatud Põhiseaduse muutmise eelnõu. Kui Rahvuskogu võtab vastu muutmatult Vabariigi Presidendi poolt algatatud eelnõu või kui ta võtab selle vastu muudatustega, millega Vabariigi President on nõustunud, langeb eelmise lõike korras vastuvõetud eelnõu ära.
Kui Rahvuskogu uue koosseisu üldkoosolekul võetakse tema seadusliku koosseisu enamusega muutmatult vastu Rahvuskogu eelmise koosseisu poolt vastuvõetud eelnõu või Vabariigi Presidendi poolt eelmise lõike korras arutamiseks antud eelnõu, loetakse Põhiseaduse muutmise seadus vastuvõetuks ja esitatakse Vabariigi Presidendile väljakuulutamiseks.
§ 140.Kolme kuu jooksul, arvates Rahvuskogu lõplikust otsusest algatatud eelnõude kohta, võib Vabariigi President anda Põhiseaduse muutmise seaduse või seaduseelnõu rahvale otsustamiseks järgmiselt:
1 )ta võib anda rahvale otsustamiseks Rahvuskogu poolt vastuvõetud Põhiseaduse muutmise seaduse;
2) ta võib anda rahvale otsustamiseks enda poolt algatatud eelnõu, kui Rahvuskogu pole seda vastu võtnud kolme kuu möödumisel eelnõu Rahvuskogule otsustamiseks andmisest või kui seda pole vastu võtnud Rahvuskogu uus koosseis;
3 )ta võib anda rahvale otsustamiseks nii tema poolt algatatud eelnõu kui ka Rahvuskogu uue koosseisu poolt vastuvõetud eelnõu;
4) ta võib anda rahvale otsustamiseks Rahvuskogu poolt vastuvõetud eelnõu, kui seda pole vastu võtnud Rahvuskogu uus koosseis-
Käesolevas paragrahvis tähendatud juhtudel oleneb Põhiseaduse muudatuste vastuvõtmine või tagasilükkamine rahva otsusest, mis tehtud hääletamisest osavõtnute häälteenamusega.
§ 141. Rahvuskogu poolt vastuvõetud Põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab välja Vabariigi President, kui ta hiljemalt kolme kuu jooksul selle saamisest arvates ei anna seda rahvale otsustamiseks eelmise (140.) paragrahvi korras.
Rahvahääletamise korras vastuvõetud Põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab Vabariigi President välja viivitamatult.
 
Uus Eesti, 23. veebruar 1937, nr. 54, lk. 5―8.
Naase leheküljele "Eesti Vabariigi põhiseadus (1938)".