Gaia hüpotees: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
P sise viide |
||
13. rida:
Gaia teoorial on kaks põhilist vormi: tugev Gaia ja nõrk Gaia. Esimese järgi on maailm suur eluvorm, mis hoiab enda atmosfääri sellisena nagu vaja, et hoida elus enda organisme. Nõrk Gaia väidab aga, et maa atmosfäär on selline just tänu organismide ühisele tööle.
Üks põnevamaid Gaia käsitlusi on ulmefilosoof Isaac Asimovilt. Esimest korda nimetab ta Gaiat Asumi sarja neljandas raamatus "[[Asumi äär]]", mis esmakordselt ilmus 1982. aastal. Gaia on planeet, kus iga indiviidi Mina on seoses kogu planeedi Meiega. Otsuseid tehes konsulteerivad kõik tegelased mõtetes kõigi teiste asjaosalistega. Otsuste tegemisel kaasatakse kogu planeet, kuna mälu paikneb kogu planeedis - ka planeedi anorgaanilises osas (taimed, kivid). Kokkuvõttes on Gaia väga harmoonilise ühiskonna kujund. Tolles raamatus on Gaia Asumi epopöa üks kõrvalepõige. Hilisemates raamatutes ([[Asum ja maa]]) selgub, et just Gaia ongi ideaal, mille poole Asimovi ülivõimekad (kuid robootika seadustest tulenevalt piiratud otsustusvõimega) robotid ühiskonda suunavad. Harmooniline ühiskond, kus kõik elusorganismid moodustavad omakorda veel ühe suurema ja tervikliku elusorganisi.
Aastani 1975 ei tehtud sellest teooriast pea üldse välja. Siis avaldati selle kohta artikkel populaarses teadusajakirjas “New Scientist” ning tuli ka välja sellest rääkiv raamat. Sellele oli algusest peale palju pooldajaid kui ka vastaseid nii teadusringkondades kui ka tavainimeste hulgas. Aastal 1971 hakkas Lovelockiga seda teooriat arendama ka tuntud ja tunnustatud mikrobioloog Lynn Margulis.
| |||